BLOGI

Süsinikumüümine – maaomaniku viis teenida lisatulu

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Siin on ülevaade sellest, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

Miks süsinikuga kaubeldakse? 

Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on eriti oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti neilt, kes süsihappegaasi (CO2) õhust kinnipüüdmise ja süsinikuna tallele panemise töö nende eest ära teevad. 

Mis on süsinikukrediit?

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob täiendavat süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge. 

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem täiendavat süsinikku puitmassi ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine. 

Kas süsinikukrediiti saab müüa metsa puhul, mille ma istutasin nt 10 aastat tagasi? 

No tegelikult niisama väga ei saagi! Kui teil juba mets kasvab, siis võite püüda uurida Single.Earthilt, kas teie mets sobib nende süsteemidesse. Hinnaks saate arvestada umbes 7€ tCO2eq, mis on Euroopa keskmine. 

Need, kellel veel ei ole metsa istutatud, aga kes mõtisklevad teemal, kas istutada – nende jaoks on loonud lahendused Eesti ettevõtted Ecobase (alates 0,1 ha) ja Arbonics (alates 3 ha). Peate jälgima, kas teie maa on piisavalt suur, et sobiks neile vahendajatele. 

Kellele jäävad krediidid? 

Selleks, et müüa süsiniku sidumist oma maal, on ostjatel soov, et usaldusväärne sertifitseerija oleks üle kontrollinud seotud kogused. See on umbes sama nagu metsatakseerimine puidumüügi puhul. Sertifitseerimine on aga kallis protsess ja nii on mõttekas kasutada grupisertifitseerimise teenust, mida pakuvad Eestis praegu Ecobase ja Arbonics. Nemad ajavad paberid korda ja teie saate olla uhke sertifitseeritud krediidi omanik. Mets kasvab ajas, teie krediitide väärtus kasvab ja teie ise olete nende krediitide omanik, kuniks otsustate need maha müüa. Kusjuures, müügikohustust teil pole. 

Soomes on veel umbes 20 selles vallas tegutsevat ettevõtet, kes soovib, saab Loodushoiu Fondi käest lisainformatsiooni. 

Paljud maaomanikele lähenevad süsinikufirmad tahavad endale ära osta teie krediitide loomise õigust. Sellisel juhul loobute krediitidest ja need on vahendajate omad. 

Hinnast ja hinnastamisest 

Kindlasti soovime rõhutada – ära müüge liiga odavalt ega kiiresti! 

Loodushoiu Fondini on jõudnud info, et metsaomanikele võidakse jagada näiteks istutamiseks tasuta taimi. Tasuta taimi ei ole olemas. 

Palun jälgige, et istutamiseks vajalike taimedega ei tuleks kaasa lisakohustusi – näiteks süsinikukrediidi vaikimisi üleandmist tasuta taime eest. Skeemi taga on soov saada enda valdusesse õigus uue varaklassi – süsinikukrediidi – üle. 

Süsinikukrediitide turuhind on täna 17–35 € tCO2eq kohta sertifitseeritud uusmetsastamise projektides, mõned hindavad tuleviku väärtuseks 100–2200 € tCO2eq (jah, kaks tuhat!). Seega krediitide väärtus tõotab tõusta kordades. 

Kui keegi teine maksab kinni maaomaniku kulud ja suudab tõestada, et just kingitud tasuta taimed olid need, mis kinnistul süsinikku seovad, ei pruugi maaomanikul olla võimalik hiljem raha süsinikukrediitide müügist saada. Krediidid võivad kuuluda sel juhul vahendajale. 

Soovitame täpsustada konkreetseid tingimusi, mille alusel need tasuta/väga soodsad taimed omanikku vahetavad ja vajadusel lisada juurde nt üleandmis-vastuvõtuaktile, et taimede soodushind või tasuta saamine ei anna tarnijale mingeid õigusi maaomaniku süsinikukrediitidele. 

Õhu müümise protsessist lähemalt 

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on sertifitseeritud ning kohalik. 

Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on puid istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2023 kevadel rohumaale, võiksid sellest süsinikukaubanduse ettevõtetele märku anda, ehk on võimalik see samm veel teenima panna. Kui te pärast istutamist süsinikukrediidi projektiga liituda tahate, ei pruugi tegevuse eest enam krediite saada. Küsija suu pihta ei lööda, ning hinnapakkumisi võib ju küsida. 

Maaomanike võimalused 

Hoidke end teemaga kursis ja küsige erinevate krediidivahendajate käest endale pakkumisi. See tähendab, et saatke neile info oma maa kohta ja uurige, kui kallilt on müüdud maaomanike süsiniku sertifikaate ja mis on vahendustasu. 

Neil, keda teema täpsemalt huvitab, soovitame lisa lugeda Loodushoiu Fondi blogi artiklitest.

NB! Loodushoiu Fond ise süsinikukrediite ei osta ega müü. Fondi soov on maaomanikke teavitada ja aidata nii kaasa üldiste keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Õigesti toimimisel tähendab see maaomanikule ka lisateenistust! 

Artikkel ilmus esmakordselt 2023. aastas maamessi ajal ilmunud ajakirjas „Metsanurk“. 

Autor: Loodushoiu Fondi juht Pille Ligi 

Pille Ligi: „ Tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust“

„Üks ei ütle, teine ei tee, omavahel ei taheta rääkida. Kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud,“ kirjeldab Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi tänast olukorda looduskaitses. Kuidas tahab seda olukorda paremaks muuta Loodushoiu Fond? Intervjuu ilmus esmakordselt 2023. aasta maamessi ajal välja antud ajakirjas „Metsanurk“.

Eestis on Keskkonnaamet, Keskkonnaministeerium, Eestimaa Looduse Fond ja Roheline Liikumine, kes koos Stockholmi Eesti Instituudi ja teistega moodustavad Eesti Keskkonnaühenduste Koja. Kas paljuks ei lähe ja kuidas Loodushoiu Fond veel siia ära mahub, millega tegelete? 

Eestis puudus maaomanike loodushoiuga tegelev asutus. Me räägime sellest, kuidas ajutised looduskaitse lepingud riigi ja maaomanike vahel annaks meile paremad tulemused liikide arvukuse, mitmekesisuse ja elupaikade rohkuse osas. Taluliit ja Erametsaliit on meie suurimateks partneriteks selle teema edendamisel. 

Maaomanikele pakume infot erinevate mittepuiduliste väärtuste hoidmisel. Nii näiteks töötasime Lääne-Harju Koostöökogu „Elu enklaavide“ projekti abil välja elurikkuse suurendamise juhised maaomanikele. Leiate erinevaid ideid maaomanik.ee lehelt. 

Kas mitte ei ole nii, et maaomanikud väga ei taha tegeleda looduskaitsega? Kuidas ma ikka hoian, kui kasutades Maalehe pealkirjast tuttavat fraasi – „ekspert vilistab korra, kull lendab üle ja hüvasti metsamajandamine“... 

Oi, mina olen kogenud pigem vastupidist olukorda! Maaomanikud on salamisi ikka päris uhked, et just nende valdused valitakse elupaigaks. Paljud maaomanikud või neid nõustavad inimesed oskavad meelitada ja hoida haruldasi liike oma maal. Naljaga pooleks võib öelda, et saunalaval arutatakse, kellel mis kaitsealune liik on. 

Rääkides maaomanikega, ei ole neil mure mitte looduskaitsega tegelemisega, vaid sellega, mis juhtub siis, kui mõni kaitsealune liik omaniku maalt või metsast leitakse ja see avalikuks tuleb. 

Mis siis juhtub? 

Maaomaniku asemel asub tema maal toimuva üle otsustama riik. Kusjuures – isegi kui kaitse-eeskirjad rakenduvad, siis tegevusi, mida liikide elujärje parandamiseks tarvis teha oleks, ei tehta sellises mahus, mida tarvis. Sageli liigub isend paigast edasi, samas maaomaniku piirangud ei leevendu. 

Kurb kogu teema juures on see, et neil, kelle jaoks on elurikkus tüütu teema, midagi ei muutu. Kasutades mitteteaduslikke termineid, siis ettevõtted, kes „raipeks raiuvad“, on alati sellise süsteemiga ju võidumehed. Kaotavad need omanikud, kes hoolivad – sest puudub võimalus dünaamikaks. Seega julgen mina öelda, et tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust. 

Maaomanikul lasub ju kohustus hoida ja teavitada Keskkonnaametit loodusväärtustest? 

See, kes ei hooli, ei täida seda reeglit nii või naa. Kusjuures järjest vähem maaomanikke on nõus jagama infot oma maal leiduva kohta. Peaksime ühiskonnana peeglisse vaatama – miks ei soovita jagada seda infot looduskaitse organisatsioonide ja riigiga? Täna on olukord, kus üks ei ütle, teine ei tee tegevusi, omavahel ei taheta rääkida, kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud. 

No ja mida teie siis teistmoodi ja paremaks teha saate? 

Püüame selgitada riigile võimalusi, kuidas oleks elurikkus hoitud ja eraomanik, kelle sissetulek sõltub põllumaast ja metsast, positiivselt meelestatud ning uhke oma maal oleva ägeda taime või looma üle. 

Liikuvad looduskaitsealad ning lepinguline suhe on USAs toonud mõnele liigile päris mõnusa parenemise. See lähenemine leiutati muideks just sealse keskkonnaameti liigikaitsespetsialisti poolt. 

Kohe ei saaks midagi muuta? 

Me püüame koos maaomanikega ka kohe, reeglite kiuste, midagi paremaks muuta. Näiteks maaomanikud, kellel on hoovis või metsas mõni suur puu. Olete oodatud põlispuu hoidja kampaaniaga liituma. Kui tahate ka enda puu meile registrisse anda, siis põlispuude register ootab seda infot. Keegi ei kohusta välja kuvama oma nime, kui ei soovi, ning ammugi ei küsi me selle puu asukohta, mida hoiate. 

Haruldasi taimi istutame ja külvame koos teiste MTÜ-de ja maaomanikega muudele maadele. Aladele, kus ei ole enne olnud elupaika, mistõttu ei ole pahuksis meie tegevus ka looduskaitseseadusega. Kõre tiigi kaevamine ja merikotka risupesa loomine on planeeringu faasis. Palju on kokkuleppeid ja kooskõlastusi, mis tuleb saada. 

Teil on maaomanikud, tegus koostöö. Poliitiliste suundade puhul ei saa te midagi teha. Kuid kuhu edasi ja mida veel oleks tarvis? 

Euroopast tulevad järjest erinevad algatused – taastamisseadus, taksonoomia reeglistik, vabatahtlik süsinikuturu raamistik ning varsti ka arvatavasti elurikkuse turu raamistik. Kasulik oleks nii riigile kui eraettevõtetele, kui nad elurikkusesse panustamise integreeriksid oma äritegevusse, mis kajastuks siis nende jätkusuutlikkuse raportis. Nii tõkestame rohepesu ja panustame elurikkuse hoidmisesse päriselt asjalikke asju tehes. Kui ainult riik oma seadusandlustega ka siis järele jõuaks. 

Tõnu Õnnepalu Reigi pöögist

Kirjanik Tõnu Õnnepalul on oma eriline suhe Hiiumaal Reigi kiriku pastoraadi aias kasvava punase pöögiga – puuga, mis esindab Eestit Euroopa aasta puu 2023 konkursil. 

Avaldame katke Tõnu Õnnepalu meenutusest, täisteksti saab lugeda Edasist. Puu poolt saab hääletada 28. veebruarini siit.

Mu vana ilus võõramaine sõber

Puud, kellega oled pikemat või lühemat aega koos elanud, saavad omamoodi sõpradeks. Sina kolid mujale, nemad jäävad sinna, kus sa kord elasid, lähevad igal kevadel lehte (kui nad on lehtpuud) ja lasevad sügisel oma lehed maha langeda, kasvavad tasapisi kõrgemaks ja jämedamaks, aga meie mälus jäävad nad justkui igavesti samadeks. Aga kas inimestega pole samamoodi? Kas me ei näe neid ikka ja alati sellistena, nagu nad meie ette esimesel kohtumisel ilmusid? 

Pöök, mis kasvab Reigi pastoraadi kagupoolse nurga juures, ilmus minu ette oma täies ilus 1986. aasta kevadel. Olin teda näinud muidugi juba varem, talvel, aga siis oli ta raagus ja ma ei teadnud veel, mis värvi on tema lehed. Korraga oli aias üks suur punane puu, nagu oleks ta äsja saabunud kusagilt kaugelt. Tema alune maapind oli aga üleni eresinine. Seda katsid sillade õied. Punane keset sinist, taustaks pastoraadi valge krohvitud sein. Nagu pilt muinasjuturaamatust, mõnest „Tuhande ja ühe“ loost. Niisugusena ta mulle meelde jäi, eksootilise külalisena.

Kui mina pastoraati elama asusin, ei olnud seal juba mitukümmend aastat elanud ühtegi pastorit, nõukogude võim oli maja rekvireerinud ja kasutanud seda vanadekoduna, nagu siis öeldi. Kirik küll tegutses, aga õpetaja käis kaugelt ja teenis üksinda kõiki saare kogudusi. 1986. aastal seisis pastoraat tühjana, vaikiv mälestus teistsugustest aegadest. Teda ei läinud enam õieti kellelgi vaja ja nii võis tema pööningukorrusele elama asuda kasvõi üks noor kirjanik. Õieti ei olnud ma siis kirjanik veel kusagil mujal kui oma kujutlustes, olin Lauka 8-klassilise kooli bioloogia- ja keemiaõpetaja ning oleksin võinud edasi elada ka kooli õpetajakorteris. Aga see tundus mulle liiga tavaline. Mulle tundus, et kirjanik peab kogema midagi teistsugust, peab saama oma aega kuidagi kõrvalt vaadata. Kirjanik peab reisima teisele maale ja vaatama oma kodumaad sealt, distantsilt. Aga teisele maale tol 1986. aastal ühte noort kirjanikku Nõokogude Liidust ei lastud, see ei tulnud kõne allagi. Niisiis, selle asemel, et kolida teisele maale, kolisin teise aega. Vanasse pastoraati, mille kagunurga juures kasvas üks kummaline puu. 

Iga kord, kui ma seda puud jälle näen, tuleb mulle meelde too kevad ja kõik need mõtted ning unistused, mis minu juurde seal pastoraadi pööningul tõesti tulid (nagu ma oleksingi kolinud kuhugi teisele maale) ja millest ma siis veel ei teadnud, et neist saavad raamatud, ja millised need raamatud on ja millistele maadele nad mind kord viivad. 

Wildlife Estates märgis - mis see on?

Maaomanike sertifitseerimise puhul räägime Eesti puhul siiani eelkõige puidu turustamisel kasutatavatest FSC (Forest Stewardship Council 2022) ja PEFC (PEFC 2022) sertifikaatidest, millega tõestatakse, et puidu päritolu on teada ning et seda metsa on majandatud jätkusuutlikult. Süsinikukaubanduses kasutatakse VERRA-t (Verified Carbon Standard) (VERRA 2022) ja Gold Standard’it (Gold Standard 2022), mis mõlemad on välja töötatud selleks, et tõendada süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist. 

Ühiskonnas on tekkinud ootus, et koostöö era- ja avaliku sektori vahel oleks suurem ning et oleks tagatud ka eraomanike panus loodussäästlikku majandamisse. Seega on oluline, et toetaksime ja pakuksime võimalusi selliste keskkonnamärgiste ja muude hüvede näol, et eelnevat edendada.

Sarnaselt eelmainitud sertifikaatidele ja märgistele on Euroopa maaomanikel võimalik taotleda WE märgist (Wildlife Estates 2022d), et kinnitada, et nende maaomandit majandatakse jätkusuutlikkuse ja loodushoidlikkuse printsiipidest lähtudes. See märgis võimaldab eelkõige maaomanikul endal vaadelda ja analüüsida võimalusi oma maal panustada loodushoiuga seotud tegevustesse. 

WE märgis hõlmab endas oluliselt laiemat maamajanduslikku käsitlust kui ainult metsandus. Tuleb tähelepanu juhtida sellele, et üldjuhul on maaomanike sissetulekuallikaks mitte elurikkuse tagamine, vaid põllu- või metsamajandus, loomakasvatus või (jahi-)turism. Selliseid maaomanikke tuleb tunnustada, et nad oma vabast tahtest keskkonna hoidmisega tegelevad. WE protsessi läbimine aitab leida võimalusi, kuidas lisaks õigusaktidest tulenevatele meetmetele panustada veel rohkem loodushoidu.

Märgis tagab kogukonnale ja rahvusvahelistele vaatlejatele info, et keskkonnamõjusid on ohjatud ning et omanikul on ülevaade talle kuuluval omandil asuvatest loodusväärtustest ning et seal tegutsetakse vastavalt keskkonnakorralduskavale (Environmental Labeling... 1998). WE seisab selle eest, et peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning taastada ökosüsteemide võime kohaneda kliimamuutustega. 

WE märgise näol on tegemist maaomanike eraalgatusliku protsessiga, mis ei ole seotud ametivõimudega. Hindamismetoodikas antud vastuste eest vastutab maaomanik ise. See tähendab, et mingisugust täiendavat kontrolli vastuste õigsuse tõendamiseks ei rakendata. Just selle tõttu ongi märgis tähelepanuväärne.

Väljavõte Airiin Vaasa magistritööst 
Wildlife Estates märgise hindamismetoodika analüüs ja hinnang märgise perspektiivile Eesti metsamajanduses. 2022. Eesti Maaülikool

Jäälilled koligu aknalt postkaardile

Kuhu on kadunud jäälilled meie akendelt ja kuidas on need kadumisohus liigid seotud meie majade energiatõhususega, kirjutab Pille Ligi. Toodud on ka palju praktilisi soovitusi energiakulude kokkuhoiuks. 

Kuidas tekivad jäälilled?

Jäälilled tekivad õhus olevast veeaurust, täpselt nagu lumehelbedki. Kui lumehelbed tekivad kõrgel pilvedes hõljuvatele tolmuosakestele, siis külmalilled tekivad maapinna lähedal – aknaklaasidele, rohulibledele või mistahes tahkele pinnale.

Akendele tekib jäine kirme siis, kui väljas on kraadid alla külmumistemperatuuri ja ruumis niiske õhk. Õhust tulev veeaur kondenseerub akna sisepinnale, moodustades kaunid jäälilled. Jäälilled loovad sageli keerukaid mustreid, kuna kristallide loomist mõjutab tugevalt akna pind. Tolm, kriimustused, seebijääkide triibud jne võivad muuta kristallide tuuma moodustumist ja kasvu. Mikroskoobiga vaadates on jäälilledel sarnane struktuur nagu lumehelvestel.

Jäälillede seos energiatõhususega

On kaks peamist põhjust, miks akendele tekib härmatis ja jää: liigniiskus ja nn õhulekked ehk antud kontekstis soojakadu. Jäälilled oli järjest vähem levinud ning tekivad eelkõige siis, kui majal on mure soojapidavuse ja õhuniiskusega. Muidu nagu polekski probleemi, kuid õhulekke tagajärjeks on soojakadu, mis suurendab energiatarbimist ja seeläbi kulutusi. Kui õhuniiskuse tase tõuseb, tekib raskusi tubade kütmisega. See toob kaasa omakorda küttekulude tõusu. Probleemi lahendamiseks ja leevendamiseks on mitu viisi ja kõik peaksid leidma järgnevast endale jõukohase meetodi. 

Vältige soojakadusid:

• Toppige ja tihendage akende ümber praod ja tühimikud ning katke topitud aknaserv kileteibiga. Suuremaid avasid saab täita vahthermeetikuga.
• Paigaldage klaasist akendele ja ustele isolatsioonikiled, mis vähendavad soojakadusid talvisel ajal ja kaitsevad suvise palavuse eest. Uuringud näitavad, et aknakile ei vähenda mitte ainult kondensaadi kogunemist, vaid soojakadu kuni 28%.
• Kasutage pistikupesade ja lülitiplaatide taga vahtplastist tihendeid. Kaubanduses on saada soodsaid mõõtu lõigatud komplekte, mis sobivad tihedalt pistikuplaatide ümber. Tõhusamate tulemuste saamiseks keskenduge akende lähedal asuvatele välisseintele.
• Vahetage aknad kvaliteetsemate akende vastu. Kahjustatud ühekordse klaasiga aknad asendage näiteks sertifitseeritud 3-kordse klaaspaketi ja 3-kordse raamitihendiga konstruktsiooni vastu, viies seeläbi soojakao minimaalseks. Talviti on tooted paljudel aknatootjatel soodushinnaga, mõnel isegi -60%. Paigaldada saate ju suvel!
• Akendel ja ustel peaks kasutama selektiivklaasi ja/või klaasid peaksid olema täidetud argooniga. Selektiivklaas on soojapidav klaas, millel on õhuke metalloksiidi kiht peal ja mis peegeldab toasooja tuppa tagas. Võrreldes tavaklaaspakettidega hoiavad argooni sisaldavad klaaspaketid 25% paremini sooja.

Vähendage niiskust:

• Ühe tavalise kolmeliikmelise perekonna igapäevased toimingud tekitavad iga päev keskmiselt 12 liitrit veeauru. Veeauru tekkimist saate vähendada kui kasutate madalamat temperatuuri duši all käimisel ja/või  lühendate pesemise aega. Pannes söögitegemisel potile kaane peale, aitab seegi takistada veeauru sattumist õhku ning vähendab õhuniiskust.
• Käivitage väljatõmbeventilaatorid, et parandada õhuliikuvust toiduvalmistamise või duši all käimise ajal. Veenduge, et süsteemid ventileeriksid väljapoole, mitte näiteks pööningule. Katuse alla kogunev ja kondenseerub soe niiske õhk toob kaasa omakorda muud probleemid.
• Õhust liigse niiskuse eemaldamiseks kasutage õhukuivatit. Nii nagu saate lülitada õhksoojuspumbad jahutusrežiimile, on võimalik soetada eraldi õhukuivati. Viimane mõjub sisekliimale hästi ka hallitusohuga korterites. Kasutage hügromeetrit õhuniiskuse mõõtmiseks, see võimaldab et hoida õhus mõningast niiskust, muidu saate iga liigutusega „elektrit“.
• Hankige õhksoojuspump ja reguleerige seaded kuivatamise režiimile välisõhu temperatuuri alusel. National Resources Canada poolt soovitatav siseruumide suhtelise õhuniiskuse tasemete tabel on selline:

• Lisage soojustagastusega ventilaator värske õhu sissetoomiseks ja siseõhu ringlusse laskmiseks. Selline lahendus on abiks õhukindlates uutes kodudes, vähendades niiskuse kogunemist ja aidates säästa energiaarveilt.
• Lisage akende alla tuulutusavad ning hoidke neid aeg-ajalt ka avatuna. Selle juures tuleb aga arvestada, et külmal aastaajal on Tallinnas suhteline õhuniiskus vahemikus 78-96%.

Jäälilledele aknal tuleb leida lahendus 

Oluline on peatada jää kogunemine akendele. Olgu see siis sinu magamistuba või köök,tarvis on tuvastada probleem. Kas teie kodus on liiga palju niiskust? Kas on õhulekkeid, mis probleemi süvendavad? Kas teie aknad on vanad või kahjustatud ja vajavad väljavahetamist?

Hoides pilk peal soojakaol ja niiskusrežiimil, säästad energiaarvetelt ning pakud oma perele parimaid elutingimusi. Vähendades soojakadusid, panustad Eesti keskkonnale väga olulisel teemal – annad oma panuse süsinikumahuka energiatootmise vähendamisele.

Aga jäälilled ja nende ilu? Sellele andsime digitaalse kuju, mida saad endale või sõbrale mälestuseks soetada siit.

Miks just suured ja põlised puud ja kas ainult?

2021. aastal asutatud Loodushoiu Fondi eesmärk on aidata kaasa vabatahtliku loodushoiu arengule Eestis. Fondi tegevusse panustavad maaomanikud, partneritena saavad kaasa lüüa eraisikud, eraettevõtted ja kolmanda sektori organisatsioonid. Põlispuudele tähelepanu juhtimine on vaid üks väike osa meie tegevustest, täna – tõesti- on see maaomanikele suunatud kampaania kõige laiema kõlapinnaga. 

Suured ja põlised puud mikroelupaigana

Mikroelupaik on ümbritsevast pinnast erinevate tingimuste poolest väljapaistev koht suurema elupaiga sees. Suurte puudega seotud mikroelupaigad pakuvad ökoloogilisi nišše mitmesugustele liikidele ja on teatud taksonite jaoks sobivad mitmekesisuse kriteeriumid. Kui on võimalik teha majandamisotsuseid, mis aitavad hoida elurikkust kui kasutada puitu, muutub metsade majandamine jätkusuutlikuks ning metsad suurendavad oma vastupanuvõimet võimalikele keskkonnamuutustele ja invasiivsetele liikidele.

Elupaigapuud on defineeritud kui „seisvad elus või surnud puud, mis pakuvad ökoloogilisi mikroelupaiku, nagu õõnsused, korbalõhed ja koore kühmud, suured surnud oksad, epifüüdid, praod, mahlajooks või tüvemädanik”. 

Suurte puudega seotud mikroelupaikade arvukus ja esinemine sõltuvad puu suurusest, puuliigist ja sellest, kas puu on elus või surnud. Suurematel puudel on tõenäolisemalt suurem mikroelupaikade arvukus kui väiksematel puudel ja mõnel puuliigil on mikroelupaiku rohkem kui teistel.

Maaomanikule jõukohane tegevus

Üks suurimaid väljakutseid looduslähedase metsanduse puhul, on kahe majandamiseesmärgi vahel kooskõla otsimine — see tähendab ühiste lahenduste leidmist, selle asemel, et vaadelda metsasaadusi ja elurikkust kahe omavahel mitteseotud eesmärgina. Ideaalis võiks suurte puude hoidmist kombineerida jämeda kõdupuidu säilitamisega nii metsas kui koduaias, sest ka lamapuit pakub olulist elupaika paljudele liikidele. 

Põlispuud, erinevate kriteeriumitega, nagu suurus, puuvorm, ajaloolis-kultuurilised kooslused ja müütilised seosed, toetavad nii kultuurilist kui elurikkuse sidusust. Seega, hoides suuremõõdulisi puid oma koduaias, hoiad elurikkust.

Kodanike ja ärisektori kaasamine võiks kasvatada omavastutust ja koguda toetust dünaamilisse loodushoidu rohelistes linnades. Lisaks metsade jätkusuutliku majandamise (max 5-7ha raie) abil Eesti julgeoleku tagamise, on Eesti ühiskonnas on metsal (51% maismaast) kanda nii vaimse (hiied, tervendavad metsad) kui füüsise (spordirajad, lemmikloomade alad) hoidmise ning ka kultuuriline eesmärk – pärimuslood ja vaimne pärand. 

Elurikkuse ja kultuurilise pärandi teadvustamiseks ning maaomanike seas algatasime hr Hendrik Relvega Põlispuu hoidja kampaania ning lõime tähelepanuväärsete puude registri. Paralleelselt põlispuu ja tähelepanuväärsete puude registrile toimub Eesti aasta puu valimine ja tema „saatmine Euroopasse“ European tree of the Year konkursile. 

Maa- ja metsaomanikele tehakse pakkumisi osaleda süsinikuprojektides. Kaasa minna või oodata?

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Selgitasime Maalehes, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

FOTO: MARI PETERSON, autoriõigused: Maaleht

Süsinikukaubanduse teema on järjest aktuaalsem ja tekitab üha rohkem küsimusi: mis on süsinikuprojektid, milliste soovidega vahendajad maaomanike poole pöörduvad, kuidas süsinikukrediidi tekkimise protsess välja näeb ning millistele kriitilistele aspektidele tuleks enne tehingu tegemist tähelepanu pöörata.

Et keerulisest teemast paremini aru saada, selgitame alustuseks lahti mõned põhiküsimused.

Miks süsinikuga kaubeldakse?

Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi Kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele korvata.

Mis on süsinikukrediit?

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge.

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine.

Nüüd tekib küsimus, kas tegu on rohepesuga või indulgentside müügiga?

Rohepesu on teadlik tarbija eksitamine, mõjutades teda eelistama toodet, mille puhul on välja toodud konkreetne keskkonnasõbralik aspekt.

Maaomanikel, kelle võimuses on süsinikukrediite luua, on võimalus otsustada, kellele ja mis hinnaga krediit müüakse. Näiteks saab enne müüki kontrollida ostja tausta — kas tal on sertifikaate oma jalajälje vähendamise kohta, on ta oma protsessid läbi mõtestanud ja hoiab sealt kokku? Nii ei teki olukorda, kus krediidid ostab kokku ettevõte, kes ei taha ise oma tegevuses midagi muuta.

Samamoodi on näha, kuidas kohustuslikul süsinikuturul hakkasid ettevõtted krediidi hinna tõustes rohkem oma protsesse muutma. Ja see on lõpuks see, mida me soovime — probleemi ennetamist, mitte kinnimaksmist, ning seda, et investeeritaks oma jalajälje reaalsesse vähendamisse. Pigem oodake ja müüge kallilt.

Õhu müümise protsessist lähemalt

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Reeglid sõltuvad viisist, kuidas süsinikku seotakse, standardist ja endiselt ka seadusandlusest. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on verifitseeritud ning kohalik.

• Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada, ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2022 kevadel rohumaale, võiksid sellest anda märku.
• Võrreldavus tekib siis, kui süsiniku sidumise kogus arvutatakse teaduslike andmete põhjal tunnustatud metoodika abil. Nii tagatakse, et 1 tonn CO2 müüki võrdub 1 tonni CO2 sidumist.
• Sertifitseeritud on ideaalis kolmanda osapoole poolt verifitseeritud (auditeeritud).
• Püsivus on samuti oluline. See tähendab, et süsinikdioksiidi vähendamist või eemaldamist ei pöörata tagasi, sidumine on pikaajaline ehk vähemalt 20 aastat.

VERRA grupisertifikaat

2022. aasta kevadel istutajate võimalus

VERRA grupisertifikaadi taotlemise protsess on sarnane PEFC grupisertifikaadiga. Uusmetsastamine ehk väheväärtuslikele rohumaadele ja karjääridele istutamine, sertifikaadi taotlemine Loodushoiu Fondi ja ECOBase'iga koostöös näeb välja nii, et maaomanik saab oma ala uurida, kas ja kuidas see vastab sertifikaadi tingimustele.

Seejärel arvutatakse ala suurus, maaomanik planeerib istutusseadu, mille järgi arvutatakse süsiniku sidumise võimekus. Kui maaomanik soovib, saab ta seejärel sõlmida lepingu grupisertifikaadiga krediitide loomiseks.

Kõiki maid korraga ja ühte potti panna ei maksa, tuleb jälgida, mis turul toimub. Kuid sel kevadel istutada soovivad maaomanikud peaksid huvi korral liituma kogukonnaga, sest lisanduvus tekib just projekti tekkimise hetkel, mitte istutamise hetkel.

Infomaterjal on koostatud Loodushoiu Fondi eestvedamisel.
Artikkel ilmus Maalehes 29.05.2022

Minu ja Sinu sammud kliimaneutraalsuse suunas

On aeg võtta ette isiklikult midagi kliimasoojenemise vastu. Vaatleme mõningaid väga lihtsaid samme, mida saate teha oma süsiniku jalajälje vähendamiseks. See ei välista kõiki teisi tegevusi ning on vaid osa igaühe loodushoiust.

Teeme seda täna, kui suvised kaks nädalat 30 kraadist kuumust on läbi, töötab taas mõte. Varsti vuliseb ojades uuesti ka vesi ning loodetavasti ei ole ära kuivanud põllud, millelt loodame söögipoolist.

1. Vaata, kus puhkad

Lendamine on üks suurimaid süsinikuheite allikaid. Lendude arvu vähendamisel on keskkonnale suurim mõju. Kui siiski Norra fjordide või Poola agroturistika avastamine autoga ei ole teemaks, vali sihtkohta viiva kahe lennu asemel veidi kallim üks lend – lisaks süsinikule hoiate nii kokku aega ja raha.

Vältige pikki puhkusi. Nende süsinikuheide on suurem, sest samal ajal on Teie kodu tarbimas ressursse. Võib-olla soovite isegi kodus puhkuse veeta. Kui leiate usaldusväärse pere mujalt riigist, kellega teha nn koduvahetust ehk house-swapi, hoiab see kokku alates süsinikust lõpetades eurodega.

2. Kasutage vähem autot

Ma tean, lihtsam öelda kui teha. Esimene samm oleks proovida leida tööd kodule lähemal või veelgi parem - leidke viis kodus töötamiseks. Proovige ka oma autot harvemini kasutada – võib-olla ülepäeviti. Jalgratta kasutamine säästab energiat ja hoiate end samal ajal vormis. 

Talvel on mõnikord võimalik lastele ka kelguga järele minna. Teadlaste sõnul on Eesti lapsed ülekaalulisemad kui kunagi varem, sest liiguvad vähe. Kuidas te lapsepõlves ise lasteaeda jõudsite? Suure tõenäosusega ikka jala.

3. Kanna kampsunit ja susse 

Me soojendame enda ümber ruumi, mitte ei soojenda ennast. Lülitage korteriühistu keskkütte automaatne käivitus 10 kraadilt näiteks 8 kraadile.

Kui hakkate talvel kampsunit või pulloverit kandma, märkate, et saate oma kütte maha keerata ja see hoiab aastal 2022-2023 päris palju raha kokku. Vanaema villased sokid või soojad vilditud sussid annavad samuti kehale soojust. Vanaemale endale on sünnipäevaks paslik kink üks uus soe vaip.

4. Kasutage rohelise energia pakkujat

Meil on vaja uusi kütuselahendusi ja oleks ju pikas plaanis tore, kui elektri tootmisega ei kaevandataks meie jalge alt maapinda. 

5. Liituge otse tootjalt tarbijale kogukonnaga 

Eesti toit on Euroopas üks puhtamaid. Samuti ei ole Eesti toidu transportimiseks kasutatud sama palju auto- või lennustransporti kui seda importtoidu puhul. Kasutage, kui mitte alati, siis kord kahe kuu tagant otse tootjalt tarbijale süsteeme, mis toovad teile oma maakonna toidu. Otsi „otse tootjalt tarbijale „sinu valla nimi““. 

Kaalu mõne köögivilja kasvatamist ise – aknal, rõdul, õues.

6. Soojenda küttepuiduga

Kui teil on kamin, alustage kodu soojendamist küttepuudega. Võite korjata kogutud puitu või kasutada ülejääke (veenduge, et see ei oleks töödeldud puit). Veelgi parem, kui paigaldate puuküttega ahju. Küttepuidu põletamine on süsinikuneutraalne, kuna puu võttis õhust süsihappegaasi kasvades endasse. Lisaks on puit taastuv energiaallikas, erinevalt põlevkivist, naftast, maagaasist.

7. Istuta puu

Puud seovad kasvades süsinikdioksiidi ja toetavad teid süsiniku neutraalsuse suunas. Jälgi vaid, et te ei istutaks oma majale nii lähedale, et see vundamenti mõjutama hakkaks. Aja jooksul võib istutatud puit olla ka suurepärane kütuseallikas.

Sünnipäeva- või meeskonnatöösündmus kevadel või sügisel võib samuti olla istutamine.

8. Reisimine rongiga (või ühistranspordiga)

Võimaluse korral proovige võimalikult palju reisida ühistranspordiga (rong, buss või buss) – eriti pikemate reiside puhul. Samal ajal saate lugeda raamatut, vaadata filmi või teha tööd.

9. Kasutage säästunuppe

Enamik inimesi ei mõista, et nende pesumasinatel, nõudepesumasinatel ja tualettruumidel on sageli seadistus, mis vähendab kasutatava elektri või vee hulka. 

Veel üks suurepärane ja lihtne säästlikkus seisneb selles, et veekeetja täidetakse ainult tegeliku vajaliku koguse veega. Nii saad teevee ka kiiremini valmis. 

Teil on kodus internet? Aga proovi lahendusi, näiteks Themo termostaati, mis arvestab kütmisel elektri börsihinnaga ja hoiab seeläbi teie arveid kokku.

10. Lülitage see välja

Tekitage rutiin, et käite majas ringi ja eemaldate vooluvõrgust kõik seadmed, mida pole tarvis hoida pistikus – eriti laadijad, ooterežiimis olevad arvutid. Eriti hea aeg rutiini kujundamiseks on äikeserohke august.

Suur on kokkuhoid, kui riputate ilusal päeval riided nöörile, mitte ei kasuta kuivatit. Rõdul või õues kuivanud pesu on eriti hea lõhnaga ning päris sirge. Võib-olla pääsete ka triikimisest!

11. Loobu import lõikelilledest

Eesti aasalilled on keskkonnasõbralikumad, sest välismaalt imporditud lilled lennutatakse kohale (vaata punkti 1). 

Digitaalsed aasa- ja metsalilled võivad olla sobivaks alternatiiviks juhul, kui tahetakse lilledega oma kallimat, sõpra või koostööpartnerit meeles pidada, aga lillesaaja asub kaugel või on füüsilisest kimbust tähtsamgi teadmine, et keegi talle mõtleb. 

12. Uurige veel lisaks, mida saate teha

Talv tuleb kallis, jahe ning närviline. Seega veenduge juba täna, et olete teinud endast oleneva, nagu pööningu isoleerimine ja termostaatide paigaldamine radiaatoritele ja keskküttele. Akende vahetamine või tihendamine.

Kliimaneutraalsemat ja säästlikumat sügist soovides!
Loodushoiu Fond

Lilledest – mitte väga roosiliselt

Kingitud hobuse suhu ei vaadata, ütleb vanasõna, aga äkki kingitud importlõikelillede jalajälge ikkagi sobib uurida? Sest paraku on see palju süsinikuintensiivsem kui paljudel teistel tarbekaupadel. 

Minu jaoks algas see lugu siis, kui kohtusin oma mehega, kelle käitumisharjumisi lõikelillede osas oli kujundanud gümnaasiumis külas käinud Vigala Sass. Teadjamees oli häiritud talle kooli poolt kingitud lõikelilledest. See seik on kujundanud meie pere harjumusi – lõikelillede asemel juurtega metsataimed, põõsad ja potililled. Sest maailma muutmine algab ikka eelkõige enda käitumise muutmisest, eksole?

Kui mu prügisurfamist harrastav sugulane näitas mulle fotosid, mida nad Eesti selvepoodide prügikastide juures emade- või naistepäevajärgsel ajal tulpidest, roosidest jt lilledest on teinud, hakkas mul paha. Kogusin kokku huvitavamaid näitajaid lootuses, et keegi veel süveneb lennukiga meile saabuvate ja seitse päeva kestvate lõikelillede probleemi.
 

Lillemere rahvusvahelised probleemid

Ros Davidson kirjutab ideas.ted.com veebilehel, et kiire ja episoodiline ülemaailmne lillekaubandus võimendab sektori ökoloogilist jalajälge – ideaalis jõuavad õied põllult vaasi 3-5 päeva jooksul. Kolumbia tootjate jaoks, kelle talud asuvad enamasti Bogotá rahvusvahelise lennujaama lähedal, vähendab üks päev lillede väärtust 15%. Seega ei rända õied maismaad mööda.

Paljud lilled kasvatatakse kõrgmäestikus, tööstuslikes kasvuhoonetes (haiguste, kahjurite ja niiskuse kontrollimiseks) ning lillefarmid võivad olla suuremad kui 200 hektarit. Lillekasvatusega kaasneb suur veekasutus ja toitainete äravool. Näiteks väidavad Davidsoni sõnul mõned kriitikud, et Keenias põuast räsitud Naivasha järv oli olukorras, kus pool järveveest pumbati kasutamiseks lilletööstuse kasvuhoonetes.

Ka ei ole rahvusvaheline transport ainus süsinikuheidet suurendav lüli lillemajanduses. Ideas Ted veebileht toob välja ka kasvuhoonete soojendamise. Kodumaine lilletootmine võib seega samuti tekitada suuri CO2 heitkoguseid, sest tootmine on elektrimahukas, märgib jätkusuutlike lõikelillede projekti kaasasutaja  Dr. David Bek Coventry Ülikoolist. Kaugel ekvaatori tugevast päikesest, võivad need lilled õitsemiseks vajada ka rohkem kemikaale, tuues kaasa veel suurema süsinikuheitme (kemikaalid ju toodetakse ja transporditakse) ning ka ohu veekvaliteedile.

Tegelikult võib jahedamates riikides (nt USA) kasvatatud lillede süsiniku jalajälg olla rohkem kui 5,5 korda suurem kui ekvatoriaalsetes riikides, ütleb Fairtrade Internationali lillede ja taimede ülemaailmne tootejuht Melanie Dürr. Kuid kuna tuule- ja päikeseenergia kasutamine kasvab, võivad need arvud väheneda, lisab Bek.
 

Lilleostuga kaasnev jalajälg

Flowers from the Farm (FF) kirjeldab lõikelillede süsinikuheidet. Nimelt võrdles Rebecca Swinn oma magistritöös Suurbritannia jaemüüjate letil olevate seitsme lille kasvatamisel ja transportimisel tekkivaid C02 ekv koguseid. Rebecca lõputöö käsitleb jätkusuutlikkust laiemalt ja lisab lõikelillede kasvatamise murekohtadena ka vee ning väetiste kasutamise ning töötingimused. See on esimene uuring, milles võrreldakse erinevatest riikidest pärit lilledest kokku pandud lillekimpude jalajälge.

FF kirjutab, et suurimad on Hollandi liiliate heitkogused, neile järgnevad Keenia kipslill, Hollandi roosid ja Keenia roosid. Briti lillekasvatajate kasvatatud liiliate, lõvilõualiste ja inkaliiliate jalajälg on oluliselt väiksem. Jalajälge suurendab transport, küte ja elektrikasutus (sh külmikud). Lühidalt – imporditud segakimp tekitab kümme korda rohkem heitmeid kui Suurbritannias kasvatatud segakimp.

Kuigi ulatuslikke Eesti lõikelillede ökoloogilise jalajälje uuringuid tehtud pole, usun, et võime Suurbritannias saadud tulemusi kohaldada ettevaatlikult ka Eesti konteksti. Rebecca Swinni uuring võimaldab tarbijal lähtuda madalama süsinikusisaldusega alternatiivide asendamise kontseptsioonist. Asendamine on praegu levinud näiteks erinevate toitumisviiside kliimamõjude arvestamisel ja tundub, et selline lähenemine võiks olla asjakohane ka lillede puhul.

Heitkogused varre kohta

Rebecca Swinn võttis võrdlusüksuseks keskmise hinnaga kimbu, mis koosneb roosidest, liiliatest ja kipslilledest, ning võrdles seda sama väärtusega Briti lillede segakimbuga. Heitkogused varre kohta olid:

• Hollandi liilia: 3,478 kg CO2
• Keenia kipslill: 3,211 kg CO2
• Hollandi roos: 2,437 kg CO2
• Keenia roos: 2,407 kg CO2

Kodumaised lilled ehk antud uuringu kontekstis Suurbritannia lilled:

• Briti liilia: 0,819 kg CO2 (umbes 1/4 Hollandi liiliast)
• Briti lõvilõuad (või mis tahes õues kasvatatud kohapeal kasvatatud lill): 0,114 kg CO2
• Briti inkaliilia: 0,052 kg CO2

Üldjuhul kaotavad Keenias õues kasvatamise tõttu säästetud heitkogused oma eelise väetiste kasutamise ja lennutranspordi heitkoguste tõttu. Hollandi kasvuhoones kasvatatud lilled on süsinikumahukad omakorda kõrgelt automatiseeritud süsteemide ja suhteliselt ebaefektiivse kütte ja valgustuse ning mitmesaja kilomeetrise transpordi tõttu.

Korja kohalikku ehk heitkogused kimbu kohta

Flowers from the Farm (FF) toob välja, et Rebecca Swinni uuringus ei olnud otsest juurdepääsu ostukeskuste kimpude taustale, kasutati fotosid ja võib-olla eeldati ekslikult, et üks lillepea võrdub ühe varrega. Selle tulemusena arvati liiliate varred valesti kolme varrena, mitte kolme avatud lillepeana ühel varrel. Seetõttu on lillekimpude heitkogused ümber arvutatud järgmiselt:

• 5 Keenia roosi + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 31,132 kg Co2
• Hollandi roos + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 32,252 kg CO2
• Kohalik lõvilõug + 3 kohalikku liiliat + 3 kohalikku inkaliiliat – 3.287 kg CO2
• 15 varrega segakimp, mis on kasvatatud ja müüdud kohapeal (nt Boothsi supermarketis Lancashire'is) – 1,71 kg CO2

Hollandis ja Keenias kasvatatud lillekimpude vahel on vähe erinevusi, kuid väide, et Keenia rooside süsinikujalajälg on madalam kui Hollandi oma, näib olevat tõene. Briti lillede süsiniku jalajälg, kui kasutati sisetingimustes kasutatud liiliaid ja inkaliiliaid, on aga ligikaudu 10% importkimpude omast. Kohapeal väljas kasvatatud segakimbu CO2 heitkogus on hinnanguliselt veelgi väiksem – 5% Hollandi või Keenia lillekimbu omast.

Süsiniku jalajäljed konteksti tajumiseks veidi võrdlusandmeid, mida võimalik huvitatutel ise uurida Mike Berners-Lee raamatust „How Bad are Bananas? The carbon footprint of everything“:

• banaan– 0,08 CO2 kg (1 kg banaanide jalajälg on 0,48),
• jõulukalkun köögiviljadega kuuele inimesele – 19 CO2 kg,
• lend Londonist Pariisi turistiklassis – 58 CO2 kg reisija kohta.

Müüme digitaalseid lilli

Juhtimaks tähelepanu importlillede jalajäljele, rõhutamaks eestimaiste aasalillede ilu ja pakkumaks topelt-alternatiivi neile, kes õitsva iludusega oma kallimat, sõpra või koostööpartnerit üllatada soovivad, hakkab Loodushoiu Fond müüma digililli. Valikus on digitaalsed nurmenukud, varsakabjad, kullerkupud, meelespead ja karikakrad. Selle käiguga ei taha me öelda, et päris lilli kinkida ei tohi – eks ikka tohib, aga keskkonnale mõeldes tasuks eelistada kodumaiseid lilli.

Mõnikord on aga nii, et lillesaaja asub kaugel või on füüsilisest kimbust tähtsamgi teadmine, et keegi talle mõtleb, ja siis võibki sobiv alternatiiv olla digitaalne lillekimp. Digitaalsete nurmenukkude, varsakapjade jt müügist saadud tulu eest viib Loodushoiu Fond ellu projekte, mis aitavad kaasa elurikkuse turgutamisele. Näiteks on käivitamisel koostööprojekt maaomanikega, toomaks rohkem elu taristute juurde. Teiste Loodushoiu Fondi projektidega saab tutvuda www.loodushoiufond.ee.

Edu taga ei ole alati raha, sellest tähtsam on koostöö, usaldus ja julgus katsetada

Võiksime ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ning annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Eesti elu on roheline. Väiksem, aga keskmisest lääne linnast rohelisem on nii meie linnaruum kui ka maastik, kasvagu seal parajasti pikad või pisikesed puud. Elamisväärne keskkond koos puhta joogiveega on täna sündinud lapsele tulevikuks suurim konkurentsieelis, mida saame talle pakkuda.

Pikaajaliste vaadetega maaomanikud soovivad hoida oma maad oma lastele vähemalt sama heas seisukorras. Selline mõtteviis on sarnane indiaanlaste ja aborigeenide kultuuriruumiga. Hoidmine eeldab säästlikku metsamajandamist ning erinevate aspektide kooshindamist, ning seda eeskätt maastiku, mitte üksikala kontekstis. Kliimamuutuste pidurdamiseks on teadlaste koostatud IPCC raportis välja toodud just metsamajandamine – see on võimalus süsinikku looduslikult siduda, sest kasvav puu ju seob. Seega on meil maaomanikud, kes hoiavad oma maad tulevastele põlvedele ja kelle tegevus seob süsinikku. Kliimamuutusega tegelemata pole meil Eesti hemiboreaalses kliimavöötmes tuttavad kooslusi, mida tulevikus hoida.

Lisaks kliimamuutustele on maaomanike jaoks aktuaalne ka teine, elurikkuse hoidmise eesmärk. Hoida saab maaomanikega koostöös. Sest muidu läheb nii, et selleks, et ennetada maale seatavaid õiguslikke piiranguid viiakse ellu nn põletatud maa strateegiat (hoitakse oma maa sellises seisnudis, et kaitsealune liik sinna ei leviks), katkestatakse igaühe õigus maal viibida või viiakse ellu täiesti ebaseaduslikku SSS-taktikat (shoot, shovel and shut up). Riik ja seirajad ei jõua igal aastal igale poole. 

Ameerika Ühendriikides leiti just sellisele eelkirjeldatud hirmule õiguslike tagajärgede ees lahendus: programm Safe Harbor. Skeptilised ameeriklased on tulnud programmiga kaasa, miks ei peaks tulema ka eestlased?

Iga kord, kui tutvustan vabatahtliku loodushoiu ideed ning lahendusi teistes riikides, leian end kordamas – iseolemise õigus ning autonoomia on mõnele maaomanikule olulisem kui konkreetne pisike toetusmeede riigilt. Sest riik ei suuda iialgi kinni maksta mõne maaomaniku vabaduse hinda või traditsioonilist maakasutust. See ei tähenda, et mõne muu maaomaniku kaasamise meetme peaks ära lõpetama (kaitsealuse maa väljaost, vööndite tegevuskeelu toetused, võtmebiotoopide lepingu taastamine, laialehiste puuliikide istutamise toetamine vms). Ei, lihtsalt looduse hoiuks on rohkem viise kui üks.

Neile maaomanikele, kellelt ühiskond ootab teatud hüvesid – kes kasvatab kartulit ning kes saiajahu vilja –, peab jääma võimalus teenida ühiskonda, eriti siis, kui nad hoiavad loodust ja liigirikkust. Safe Harbor lepingud on rakendatavad just sellistele maaomanikele, kes on huvitatud elupaikade taastamisest või täiustamisest, tuues nii otsest kasu ohustatud liigile kui samal ajal vähendades maaomanike muret täiendavate regulatiivsete piirangute kehtestamise pärast oma maa kasutamisele. Leping külmutab maaomaniku looduskaitselised kohustused, kui omanik nõustub taastama, täiustama või looma elupaika, mis toob kasu neile liikidele, mis on fikseeritud Safe Harbor lepingutest kasu saama. 

Pakun välja Eestis just pilootprojekti algatamist ja seda mitmel põhjusel. Esiteks annaks pilootprojekt meile paremini aimu, kuidas välismaal end tõestanud lahendus Eestis töötaks. Teiseks aga, mis veelgi tähtsam – olukorras, kus kliima muutub ning me võtaksime esmalt aega (mida meil tegelikult ei ole) pikaks ja venivaks seaduse muutmise protsessiks koos mitte iialgi lõppevate vaidluste, analüüside, seirehinnangute ja paberimajandusega, ei suurenda me Eesti elurikkust ega täida ka õigeks ajaks Fitfor55 ning EL elurikkuse eesmärke. Need viis aastat protsessi kujundamist võimaldavad sama aja jooksul ellu viia põletatud maa taktikat. Ammugi jätame unarusse Eesti-sisese heatahtliku läbisaamise ning konflikti lahendamise võimaluse. Sest täna eramaaomanike poolt tehtud maakasutuse planeerimise ja elupaikade majandamise otsused määravad homme ning 18 aasta pärast eksisteeriva eluslooduse tuleviku.

Safe Harbor programmist USAs palu-kirjurähni näitel saab lugeda siit: https://www.loodushoiufond.ee/blogi/3

Teadus, mitte dogma

The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma. 

Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.

Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.

Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.

“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike. 

Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.

Safe Harbor programm USAs – vabatahtlik looduskaitse eramaal palu-kirjurähni näitel

USA osariikides on erinevad looduskaitsealused liigid ning prioriteedid. Eesmärk on ohustatud liikide arvukuse suurendamisse kaasata ka eramaaomanikud. Üks viis selleks on Safe Harbor programm. Vaatleme allpool Florida ja palu-kirjurähni näitel, kuidas see programm töötab.

Safe Harbor leping sõlmitakse USA looduskaitseseaduse (Endangered Species Act) alusel maaomaniku ning vastavate riiklike asutuste vahel (U.S. Fish and Wildlife Service, Florida Fish and Wildlife Conservation Commission).

Siseminister Bruce Babbitt tutvustas Safe Harbor programmi kontseptsiooni 1995. aastal. Enne seda olid paljud maaomanikud kõhklevad ohustatud liikide elupaiga kaitsmisel või edendamisel, kuna nad võisid oma tegevuse tulemusel ligi meelitada (teisigi) ohustatud liike, misjärel kohaldunuks neile looduskaitseseaduse alusel kaitsekategooriast sõltuvalt piirangud.

Kuidas Safe Harbor programm töötab?

Maaomanikud sõlmivad riigiga lepingu ja nõustuvad ellu viima loodushoiu tegevusi, mis edendavad (näiteks) palu-kirjurähnide populatsiooni hoidmist ja/või taastumist. Riigi ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingu lisas on tegevuskava (Habitat Conservation Plan), Eesti kontekstis sarnane sihtkaitsevööndi kaitsekorralduskavaga. 

Safe Harbor laadse programmiga ennetatakse väärtuslike liikide arvukuse vähenemist. Safe Harbor programm annab maaomanikele kindluse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid ei teki, kui maaomanik suudab suurendada oma kinnistul (konkreetses näites) rähnide populatsiooni. Maaomanikel on sellise panustamise vastu huvi, sest juhul kui olukord on juba kriitiline, läheks nende maa range kaitse alla. 

Senine Florida kogemus kinnitab, et rähnidel läheb juba paremini ning programm on täitnud eesmärgi (Byl, 2019). Sarnased programmid on USAs loodud erinevates osariikides erinevatele liikidele. 

Mida peab palu-kirjurähnidele mõtlev maaomanik tegema?

Programmiga liituva maaomanikuga teeb koostööd bioloog või muu asjakohane ekspert nt vääriselupaiga inventeerija.

• Määratakse kinnistu algtase (baseline) – kas kaitstava liigi loetletud  esindajate arvus või elupaik hektarites.
• Määratakse kindlaks kaitsemeetmed, mis toovad kasu liigile ja aitavad saavutada maaomaniku eesmärke– needon kaitsemeetmed, mis toovad liigile nn puhaskasu.
• Maaomanik rakendab kaitsemeetmeid ning jälgib ja esitab aruandeid.
• Maaomanik võib maa tulevikus lähteseisundisse tagasi viia isegi siis, kui maaomaniku kinnistule on tekkinud rohkem kaitstavaid liike.
• Lepingu saab igal ajal pärast sellest etteteatamist lõpetada.

Palu-kirjurähnidele kasulik maakorraldus hõlmab korduvate planeeritud ja kontrollitud maastikutulekahjude tekitamist, männi raievanuse ajatamist, puistute harvendusraiet ning teise ja esimese rinde lehtpuude arvukuse kontrolli. Allpool olev joonis illustreerib maaomaniku valikuid.

Kuidas saab kaitstav liik Safe Harborist kasu?

Palu-kirjurähni arvukus sõltub elukohatüübist – veidi hõredamast (raieküpsest) männikust. Linnu arvukusele on kasulik soodustada maaomanike tegevusi, mis loovad linnule sobivaid elupaiku. 

Üks peamisi põhjusi palu-kirjurähnide vähenemisel on elupaikade kadumine. Kaasates maaomanikke vabatahtlikult kaitsetegevusse, luuakse rohkem elupaiku ja aidatakse kaasa elujõulise rähnipopulatsiooni tekkimisele. Maaomanikule annab programmis osalemine kinnituse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid tema maale ei teki ka siis, kui ta suudab oma tegevuse tulemusel suurendada palu-kirjurähnide populatsiooni.

Lepingu vormi saab muuta ja kohandada. Eramaaomanikud saavad vabatahtlikult välja töötada oma Safe Harbori lepingud või valida tüüplepingu, mille puhul on abiks vahendaja, näiteks mõni loodushoiu organisatsioon.

Kellel on õigus Safe Harbor programmis osaleda?

Iga eramaaomanik Floridas, kel on maa, mis võiks sobida eluks palu-kirjurähnile, saab programmis osaleda.

Programmis osalemiseks peab maaomanik võtma ühendust vastava asutusega (meie mõistes osariigi Keskkonnaamet). Maaomanik peab teadma oma maal paiknevate puna-kirjurähnide arvukust, mida käsitletakse edaspidi baasväärtusena, ja nõustuma liigile kasu toova majandamistegevuse rakendamisega. Kui maaomanik on esitanud Safe Harbori halduslepingu taotluse, kontrollib amet baasväärtuse tingimusi (liigi olemasolu, isendite arv, elupaiga tingimuste vastavus jne) ja väljastab seejärel maaomanikule kaasamise sertifikaadi (Certificate of Inclusion), millega lisatakse kinnistu programmi.

Kuidas on osalevad maaomanikud kindlad, et programm kaitseb nende huve?

Vabatahtliku koostöö eest konkreetsete majandamistavade rakendamisel, millest saavad kasu riiklikud ja/või föderaalselt kaitstavad liigid, antakse maaomanikele kindlus tulevaste maakasutuspiirangute vastu. Kokkuleppe oluliseks osaks on konkreetsete elupaikade kaitsekava koostamine, mis hõlmab ka maaomaniku maakasutuse eesmärke, nagu näiteks puidu ülestöötamine, veiste kasvatamine või turism.

Programmis registreerimisel antakse maaomanikule kaasamise tunnistus – juriidiline dokument, mis tagab vastava kaitse.  

Mis on lähtealus/referentsväärtus/algtase (baseline)?

Palu-kirjurähnide isendite arv, mis on maaomanikuga lepingu sõlmimise alguses, on nn lähteväärtus. Kui asurkond puudub, registreeritakse baasväärtuseks 0, ning eesmärk on seda arvu suurendada. Maaomanikud vastutavad ainult palu-kirjurähni isendite arvu eest, mis määratakse kindlaks kokkuleppe alguses. Lepinguga seatakse paika baasväärtus ja arvukus ei tohi langeda alla selle. Juhul kui liigi olukord halveneb, uuritakse, mis seda põhjustas. Kui selleks on maaomaniku tegevus, siis rakenduvad kokkulepitud sanktsioonid (Safe Harbor lepingu lõpetamine, trahvid jms), kuid kui mingi muu põhjus (tulekahju, liigvesi vms), siis ei rakendu.

Kui kaua Safe Harbor lepingud kehtivad?

Safe Harbor lepingu kehtivuse aeg fikseeritakse kokkuleppel, kuid mitte kauemaks kui 99 aastat. Julgustatakse pikemate lepingute sõlmimist.

Kokkuleppe võib tühistada 60-päevase etteteatamisega, mille järel maaomanik ei ole enam Safe Harbori programmi poolt kaitstud.

Kui maaomanik oma lepingu üles ütleb, siis mis saab tema maal elavatest rähnidest?

Juhul, kui maaomanik soovib lepingu lõpetada ning tema alale on tekkinud näiteks baasväärtusele 0 juurde 3 pesakonda, on föderaalvalitsusel aega transportida linnud 70 päeva jooksul mujale. Maaomanik saab siis tegutseda tavapäraselt vastavalt antud metsa majandamisele seatud reeglitele. Ühiskonna kasu on see, et populatsioon on suurenenud, ehkki need mõned isendid tuleb mujale kolida. 

Kuid kui Safe Harbori leping tühistatakse ja seal oli enne lepingu sõlmimist fikseeritud  rohkem kui üks kaitstava liigi isend, kehtivad maaomanikule samad looduskaitseseaduse nõuded nagu igale teisele maaomanikule, kes ei ole Safe Harbor programmis end vabatahtlikult loodust hoidma registreerinud. Lühidalt öeldes rakendub lepinguta alale range kaitse.

Mis juhtub, kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa?

Kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa, võib Safe Harbor lepingu üle anda uuele omanikule või tühistada. Safe Harbor lepingu sõlmimine ei piira mingil viisil maaomaniku õigust oma vara müüa.

Juhul kui uus omanik ei soovi Safe Harbor programmis osaleda, on tal samad looduskaitseseadusest tulenevad nõuded kui teistel, kes programmis ei osale.

Kas lahendus töötab – maaomaniku vaatest? Kas lahendus on pikaajaline – riigi vaatest?

Maaomanikud, kes on huvitatud Safe Harbor lepingust, tegutsevad loodushoiuga koos neile usaldusväärsete ühistute ja seltsidega. Organisatsioon Tall Timbers hoiab selliseid lepinguid Georgias. Tall Timbers spetsialistid suhtlevad maaomanikega ja nõustavad neid loodushoiu töödes. Seal tegutseva looduskaitse bioloogi Jim sõnul pole 35st Georgia maaomanikust, kes on ühinenud sõlminud, mitte ükski seda lõpetanud.