BLOGI

Maailmas juhtub nii mõndagi. Me tahame seda teada ja usume, et ka teie olete sellest huvitatud.

ElurikkusElurikkus KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad VesiVesi PõllumajandusPõllumajandus

Edu taga ei ole alati raha, sellest tähtsam on koostöö, usaldus ja julgus katsetada

Võiksime ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ning annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Eesti elu on roheline. Väiksem, aga keskmisest lääne linnast rohelisem on nii meie linnaruum kui ka maastik, kasvagu seal parajasti pikad või pisikesed puud. Elamisväärne keskkond koos puhta joogiveega on täna sündinud lapsele tulevikuks suurim konkurentsieelis, mida saame talle pakkuda.

Pikaajaliste vaadetega maaomanikud soovivad hoida oma maad oma lastele vähemalt sama heas seisukorras. Selline mõtteviis on sarnane indiaanlaste ja aborigeenide kultuuriruumiga. Hoidmine eeldab säästlikku metsamajandamist ning erinevate aspektide kooshindamist, ning seda eeskätt maastiku, mitte üksikala kontekstis. Kliimamuutuste pidurdamiseks on teadlaste koostatud IPCC raportis välja toodud just metsamajandamine – see on võimalus süsinikku looduslikult siduda, sest kasvav puu ju seob. Seega on meil maaomanikud, kes hoiavad oma maad tulevastele põlvedele ja kelle tegevus seob süsinikku. Kliimamuutusega tegelemata pole meil Eesti hemiboreaalses kliimavöötmes tuttavad kooslusi, mida tulevikus hoida.

Lisaks kliimamuutustele on maaomanike jaoks aktuaalne ka teine, elurikkuse hoidmise eesmärk. Hoida saab maaomanikega koostöös. Sest muidu läheb nii, et selleks, et ennetada maale seatavaid õiguslikke piiranguid viiakse ellu nn põletatud maa strateegiat (hoitakse oma maa sellises seisnudis, et kaitsealune liik sinna ei leviks), katkestatakse igaühe õigus maal viibida või viiakse ellu täiesti ebaseaduslikku SSS-taktikat (shoot, shovel and shut up). Riik ja seirajad ei jõua igal aastal igale poole. 

Ameerika Ühendriikides leiti just sellisele eelkirjeldatud hirmule õiguslike tagajärgede ees lahendus: programm Safe Harbor. Skeptilised ameeriklased on tulnud programmiga kaasa, miks ei peaks tulema ka eestlased?

Iga kord, kui tutvustan vabatahtliku loodushoiu ideed ning lahendusi teistes riikides, leian end kordamas – iseolemise õigus ning autonoomia on mõnele maaomanikule olulisem kui konkreetne pisike toetusmeede riigilt. Sest riik ei suuda iialgi kinni maksta mõne maaomaniku vabaduse hinda või traditsioonilist maakasutust. See ei tähenda, et mõne muu maaomaniku kaasamise meetme peaks ära lõpetama (kaitsealuse maa väljaost, vööndite tegevuskeelu toetused, võtmebiotoopide lepingu taastamine, laialehiste puuliikide istutamise toetamine vms). Ei, lihtsalt looduse hoiuks on rohkem viise kui üks.

Neile maaomanikele, kellelt ühiskond ootab teatud hüvesid – kes kasvatab kartulit ning kes saiajahu vilja –, peab jääma võimalus teenida ühiskonda, eriti siis, kui nad hoiavad loodust ja liigirikkust. Safe Harbor lepingud on rakendatavad just sellistele maaomanikele, kes on huvitatud elupaikade taastamisest või täiustamisest, tuues nii otsest kasu ohustatud liigile kui samal ajal vähendades maaomanike muret täiendavate regulatiivsete piirangute kehtestamise pärast oma maa kasutamisele. Leping külmutab maaomaniku looduskaitselised kohustused, kui omanik nõustub taastama, täiustama või looma elupaika, mis toob kasu neile liikidele, mis on fikseeritud Safe Harbor lepingutest kasu saama. 

Pakun välja Eestis just pilootprojekti algatamist ja seda mitmel põhjusel. Esiteks annaks pilootprojekt meile paremini aimu, kuidas välismaal end tõestanud lahendus Eestis töötaks. Teiseks aga, mis veelgi tähtsam – olukorras, kus kliima muutub ning me võtaksime esmalt aega (mida meil tegelikult ei ole) pikaks ja venivaks seaduse muutmise protsessiks koos mitte iialgi lõppevate vaidluste, analüüside, seirehinnangute ja paberimajandusega, ei suurenda me Eesti elurikkust ega täida ka õigeks ajaks Fitfor55 ning EL elurikkuse eesmärke. Need viis aastat protsessi kujundamist võimaldavad sama aja jooksul ellu viia põletatud maa taktikat. Ammugi jätame unarusse Eesti-sisese heatahtliku läbisaamise ning konflikti lahendamise võimaluse. Sest täna eramaaomanike poolt tehtud maakasutuse planeerimise ja elupaikade majandamise otsused määravad homme ning 18 aasta pärast eksisteeriva eluslooduse tuleviku.

Safe Harbor programmist USAs palu-kirjurähni näitel saab lugeda siit: https://www.loodushoiufond.ee/blogi/3

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad VesiVesi PõllumajandusPõllumajandus

Teadus, mitte dogma

The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma. 

Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.

Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.

Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.

“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike. 

Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.

ElurikkusElurikkus

Safe Harbor programm USAs – vabatahtlik looduskaitse eramaal palu-kirjurähni näitel

USA osariikides on erinevad looduskaitsealused liigid ning prioriteedid. Eesmärk on ohustatud liikide arvukuse suurendamisse kaasata ka eramaaomanikud. Üks viis selleks on Safe Harbor programm. Vaatleme allpool Florida ja palu-kirjurähni näitel, kuidas see programm töötab.

Safe Harbor leping sõlmitakse USA looduskaitseseaduse (Endangered Species Act) alusel maaomaniku ning vastavate riiklike asutuste vahel (U.S. Fish and Wildlife Service, Florida Fish and Wildlife Conservation Commission).

Siseminister Bruce Babbitt tutvustas Safe Harbor programmi kontseptsiooni 1995. aastal. Enne seda olid paljud maaomanikud kõhklevad ohustatud liikide elupaiga kaitsmisel või edendamisel, kuna nad võisid oma tegevuse tulemusel ligi meelitada (teisigi) ohustatud liike, misjärel kohaldunuks neile looduskaitseseaduse alusel kaitsekategooriast sõltuvalt piirangud.

Kuidas Safe Harbor programm töötab?

Maaomanikud sõlmivad riigiga lepingu ja nõustuvad ellu viima loodushoiu tegevusi, mis edendavad (näiteks) palu-kirjurähnide populatsiooni hoidmist ja/või taastumist. Riigi ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingu lisas on tegevuskava (Habitat Conservation Plan), Eesti kontekstis sarnane sihtkaitsevööndi kaitsekorralduskavaga. 

Safe Harbor laadse programmiga ennetatakse väärtuslike liikide arvukuse vähenemist. Safe Harbor programm annab maaomanikele kindluse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid ei teki, kui maaomanik suudab suurendada oma kinnistul (konkreetses näites) rähnide populatsiooni. Maaomanikel on sellise panustamise vastu huvi, sest juhul kui olukord on juba kriitiline, läheks nende maa range kaitse alla. 

Senine Florida kogemus kinnitab, et rähnidel läheb juba paremini ning programm on täitnud eesmärgi (Byl, 2019). Sarnased programmid on USAs loodud erinevates osariikides erinevatele liikidele. 

Mida peab palu-kirjurähnidele mõtlev maaomanik tegema?

Programmiga liituva maaomanikuga teeb koostööd bioloog või muu asjakohane ekspert nt vääriselupaiga inventeerija.

  • Määratakse kinnistu algtase (baseline) – kas kaitstava liigi loetletud  esindajate arvus või elupaik hektarites.
  • Määratakse kindlaks kaitsemeetmed, mis toovad kasu liigile ja aitavad saavutada maaomaniku eesmärke– needon kaitsemeetmed, mis toovad liigile nn puhaskasu.
  • Maaomanik rakendab kaitsemeetmeid ning jälgib ja esitab aruandeid.
  • Maaomanik võib maa tulevikus lähteseisundisse tagasi viia isegi siis, kui maaomaniku kinnistule on tekkinud rohkem kaitstavaid liike.
  • Lepingu saab igal ajal pärast sellest etteteatamist lõpetada.

Palu-kirjurähnidele kasulik maakorraldus hõlmab korduvate planeeritud ja kontrollitud maastikutulekahjude tekitamist, männi raievanuse ajatamist, puistute harvendusraiet ning teise ja esimese rinde lehtpuude arvukuse kontrolli. Allpool olev joonis illustreerib maaomaniku valikuid.

Diagram

Description automatically generated

Kuidas saab kaitstav liik Safe Harborist kasu?

Palu-kirjurähni arvukus sõltub elukohatüübist – veidi hõredamast (raieküpsest) männikust. Linnu arvukusele on kasulik soodustada maaomanike tegevusi, mis loovad linnule sobivaid elupaiku. 

Üks peamisi põhjusi palu-kirjurähnide vähenemisel on elupaikade kadumine. Kaasates maaomanikke vabatahtlikult kaitsetegevusse, luuakse rohkem elupaiku ja aidatakse kaasa elujõulise rähnipopulatsiooni tekkimisele. Maaomanikule annab programmis osalemine kinnituse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid tema maale ei teki ka siis, kui ta suudab oma tegevuse tulemusel suurendada palu-kirjurähnide populatsiooni.

Lepingu vormi saab muuta ja kohandada. Eramaaomanikud saavad vabatahtlikult välja töötada oma Safe Harbori lepingud või valida tüüplepingu, mille puhul on abiks vahendaja, näiteks mõni loodushoiu organisatsioon.

Kellel on õigus Safe Harbor programmis osaleda?

Iga eramaaomanik Floridas, kel on maa, mis võiks sobida eluks palu-kirjurähnile, saab programmis osaleda.

Programmis osalemiseks peab maaomanik võtma ühendust vastava asutusega (meie mõistes osariigi Keskkonnaamet). Maaomanik peab teadma oma maal paiknevate puna-kirjurähnide arvukust, mida käsitletakse edaspidi baasväärtusena, ja nõustuma liigile kasu toova majandamistegevuse rakendamisega. Kui maaomanik on esitanud Safe Harbori halduslepingu taotluse, kontrollib amet baasväärtuse tingimusi (liigi olemasolu, isendite arv, elupaiga tingimuste vastavus jne) ja väljastab seejärel maaomanikule kaasamise sertifikaadi (Certificate of Inclusion), millega lisatakse kinnistu programmi.

Kuidas on osalevad maaomanikud kindlad, et programm kaitseb nende huve?

Vabatahtliku koostöö eest konkreetsete majandamistavade rakendamisel, millest saavad kasu riiklikud ja/või föderaalselt kaitstavad liigid, antakse maaomanikele kindlus tulevaste maakasutuspiirangute vastu. Kokkuleppe oluliseks osaks on konkreetsete elupaikade kaitsekava koostamine, mis hõlmab ka maaomaniku maakasutuse eesmärke, nagu näiteks puidu ülestöötamine, veiste kasvatamine või turism.

Programmis registreerimisel antakse maaomanikule kaasamise tunnistus – juriidiline dokument, mis tagab vastava kaitse.  

Mis on lähtealus/referentsväärtus/algtase (baseline)?

Palu-kirjurähnide isendite arv, mis on maaomanikuga lepingu sõlmimise alguses, on nn lähteväärtus. Kui asurkond puudub, registreeritakse baasväärtuseks 0, ning eesmärk on seda arvu suurendada. Maaomanikud vastutavad ainult palu-kirjurähni isendite arvu eest, mis määratakse kindlaks kokkuleppe alguses. Lepinguga seatakse paika baasväärtus ja arvukus ei tohi langeda alla selle. Juhul kui liigi olukord halveneb, uuritakse, mis seda põhjustas. Kui selleks on maaomaniku tegevus, siis rakenduvad kokkulepitud sanktsioonid (Safe Harbor lepingu lõpetamine, trahvid jms), kuid kui mingi muu põhjus (tulekahju, liigvesi vms), siis ei rakendu.

Kui kaua Safe Harbor lepingud kehtivad?

Safe Harbor lepingu kehtivuse aeg fikseeritakse kokkuleppel, kuid mitte kauemaks kui 99 aastat. Julgustatakse pikemate lepingute sõlmimist.

Kokkuleppe võib tühistada 60-päevase etteteatamisega, mille järel maaomanik ei ole enam Safe Harbori programmi poolt kaitstud.

Kui maaomanik oma lepingu üles ütleb, siis mis saab tema maal elavatest rähnidest?

Juhul, kui maaomanik soovib lepingu lõpetada ning tema alale on tekkinud näiteks baasväärtusele 0 juurde 3 pesakonda, on föderaalvalitsusel aega transportida linnud 70 päeva jooksul mujale. Maaomanik saab siis tegutseda tavapäraselt vastavalt antud metsa majandamisele seatud reeglitele. Ühiskonna kasu on see, et populatsioon on suurenenud, ehkki need mõned isendid tuleb mujale kolida. 

Kuid kui Safe Harbori leping tühistatakse ja seal oli enne lepingu sõlmimist fikseeritud  rohkem kui üks kaitstava liigi isend, kehtivad maaomanikule samad looduskaitseseaduse nõuded nagu igale teisele maaomanikule, kes ei ole Safe Harbor programmis end vabatahtlikult loodust hoidma registreerinud. Lühidalt öeldes rakendub lepinguta alale range kaitse.

Mis juhtub, kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa?

Kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa, võib Safe Harbor lepingu üle anda uuele omanikule või tühistada. Safe Harbor lepingu sõlmimine ei piira mingil viisil maaomaniku õigust oma vara müüa.

Juhul kui uus omanik ei soovi Safe Harbor programmis osaleda, on tal samad looduskaitseseadusest tulenevad nõuded kui teistel, kes programmis ei osale.

Kas lahendus töötab – maaomaniku vaatest? Kas lahendus on pikaajaline – riigi vaatest?

Maaomanikud, kes on huvitatud Safe Harbor lepingust, tegutsevad loodushoiuga koos neile usaldusväärsete ühistute ja seltsidega. Organisatsioon Tall Timbers hoiab selliseid lepinguid Georgias. Tall Timbers spetsialistid suhtlevad maaomanikega ja nõustavad neid loodushoiu töödes. Seal tegutseva looduskaitse bioloogi Jim sõnul pole 35st Florida maaomanikust, kes on ühinenud sõlminud, mitte ükski seda lõpetanud. 

ElurikkusElurikkus MetsadMetsad

Vabatahtlikust eraalgatuslikust loodushoiust

Soovides jõuda Roheleppe eesmärkideni ja samas säilitada turumajandusel põhineva demokraatliku ühiskonna, saame kaasata maaomanikke looduse kaitsmisse. 

Maaomanike initsiatiivil, tulemustele orienteeritud ja dünaamiline loodushoid tagab mitmekesisema ja liigirikkama looduse efektiivsemalt. Süsteemi vabatahtlikkus on tõestatult võtmetähtsusega (Miljand et al 2021) nii maaomaniku (Koskela & Karppinen 2018) kui ka riigi (Balmford 2012; Jacob P. Byl 2019) vaatest. Tendents on kogu maailmas samas suunas, nagu näitab Miljandi poolt analüüsitud 43 ülevaate teaduartiklit.

Selleks, et tekiks isiklik huvi, on vaja otsustamisvabadust ja piisavaid kompensatsiooni mehhanisme. Maaomanikud on valmis panustama vaid siis kui on partneriks usaldusväärsed organisatsioonid. Terve suhtlemine kogukonnas on heade suhete aluseks ning igaühe loodushoid algab individuaalsetest tegevustest ja suhtumisest. Ühiskonnas aga sõltub loodushoiu edukus kahepoolsetest läbirääkimistest maaomanikega.

Erinevates riikides algatatud vabatahtliku loodushoiu tegevused nt. SafeHarbor (USA), METSO (Soome) ja Komet (Rootsi) on tõestanud, et suureneb liigirikkus ja väheneb surve ohustatud liikidele. Edaspidi peaksime rakendama naabrite juures juba läbi proovitud võtteid nagu SafeHarbor ka Eestis, et pakkuda  sobivaid elupaiku liikidele ja inimestele vajalikke hüvesid. 

Loodushoiust võiks saada maaomanike initsiatiiv. Seadustame, toetame ja tunnustame riigi ja ühiskonna poolt maaomanike vabatahtlikke loodushoiu tegevusi, sarnaselt USA Safe Harbour põhimõtetele, Soome METSO loodushoiu programmidele. Kasutades nii sekkuva ökoloogia kui lepitava ökoloogia põhimõtteid, suurendame mitmekesisust ja liigirohkust. Seda nii kaitsealadel kui ka erinevatel piirangutega aladel tulundusmetsades, et saavutada aastaks 2030 Euroopa Liidu Roheleppe eesmärgid mitte ainult hektarite ulatuses, vaid ka sisulises tähenduses. 

Maaomanikud on võtmeisikud ning nendega positiivne ja heatahtlik suhtlemine tagab edu.

Kuva rohkem