Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Looduskaitses registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?
Artikkel on avaldatud Maalehes 12.12.2023
Mõni aasta tagasi tegime oma majapidamises ja ettevõtetes jäätmete sorteerimise katse. Paari kuu jooksul sorteerisime hoolikalt ja kaalusime siis eraldi kõik jäätmeliigid. Kõik liigiti kogutavad pakendid, orgaanilised komposteeritavad jäätmed eraldi ja lõpuks segaolmejäätmed. Tulemus üllatas – oli ainult 7% jäätmeid, mida ei saanud ringlusesse võtta.
Päris muljetavaldav tulemus. Olime väga uhked. Sorteerimine muutus harjumuseks ja sai käppa. Probleem on vaid selles, et pole piisavalt väikest ja nii harva tühjendatavat olmejäätmete konteinerit, kui meil vaja oleks.
Sorteeritud jäätmete konteinerid
FOTO: ERAKOGU
Järglaste kasvatamine on väga palju energiat kulutav tegevus.
FOTO: ERAKOGU
Lapsed on elu õied, on öeldud. Ka meile tuli natuke aega tagasi uus nunnu elu õis, ning põmm, prügikonteiner on täis. Jälle! Järglaste kasvatamine on looduses, sh ka inimesel väga palju energiat kulutav tegevus, kahtlemata. Lapsed on suure ökoloogilise jalajäljega projekt.
Looduse tasakaal
Inimesest on saanud invasiivne primaat. Me sööme palju ja liigume palju ringi, kulutame väga palju energiat. Oma üha intensiivsema liikumisega toome lähemalt ja kaugemalt kaasa taimi, loomi, linde, mille hulgas on igasuguseid liike, kellest on inimesega koos samuti saanud edukad liigid. Nisu ja sea ja kana, ilu pärast lilli ning muud nipet-näpet tahtmatult, nagu rotid, hiired ja varblased. Kokku tuhandeid. On hinnatud, et ainuüksi Eesti floora on inimese abil mitmekordistunud.
Aga võõrad on ohtlikud, võimalik. Aga mis asi on looduslik tasakaal? Keskkonnateaduses on üsna ammu omaks võetud, et loodus on äärmiselt dünaamiline ja muutlik. Muidu ei ole keskkonnamuutustega võimalik toime tulla. Teadmine, et looduses tasakaalu pole, otsustustasandile ei jõua, vist niipeagi mitte. Sest praegused põhikooliõpilased saavad oma ökoloogiateadmised ikka eelmise või pigem üle-eelmise sajandi vaimus, et looduses on muidu tasakaal, kuni inimene seda ohustab. Minu meelest halb idee kuuenda klassi õpilastes süütunnet ja hirmu külvata!
Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma.
Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma. Õnneks on inimene targem ja otsustanud lemmaltsa ära hävitada. Selleks et hävitustöö oleks tõhusam, katsetatakse parasjagu mitmesuguseid piinamisvõtteid nagu niitmine, lõikamine, töötlemine herbitsiididega, kuuma auruga töötlemine, purustamine kettpurustiga ja vastupidava geotekstiiliga katmine. Inkvisitsioon kadestaks sellist arsenali. Miks on lemmalts ohtlik peale selle, et ta on võõras?
Verev lemmalts
FOTO: ERAKOGU
Maastikud muutuvad
Annan aru, et olen oma paiksuses moodsa maailma jaoks äärmiselt privilegeeritud, olen sündinud ja kasvanud seal, kus praegugi elan. Enamgi veel, ka kõik minu esivanemad mitme sajandi vältel on sündinud ja kasvanud sealsamas. Ma tean oma esivanemate lugudest ja enda kogemusest, kuidas loodus minu kodu ümber on muutunud.
Koht, kus on Kruusiaugu mets, 18 aastat tagasi.
FOTO: ERAKOGU
Kruusiaugu mets praegu
FOTO: ERAKOGU
Maastikud ja kooslused muutuvad kogu aeg. Ka minu elu jooksul on karja- ja heinamaad muutunud metsaks, kollektiivselt aetud kiviaiad hunnikusse, hunnikud võetud kaitse alla. Kui taastasin osa aedu, siis nüüd vaid ühe suure põllu piirdeks ei tohtinud ma enam endiste kiviaedade kokku veetud rususid kasutada.
Kiviaiad Kloostrimetsa talu maadel
FOTO: ERAKOGU
Ida-kiviürt
FOTO: ERAKOGU
Paradoksaalselt on minu lähedal ka viimane koht Eestis, kus 1977. aastal nähti ida-kiviürti kasvamas küla servas kiviaial. Osalt seepärast on kiviaiad minu teatud obsessioon. Olen leidnud oma kandi kiviaedadelt ja mujaltki nii mõndagi, keda/mida peetakse haruldaseks, seega minu jaoks pole ka ida-kiviürdi otsingud lõppenud. See, et endised agraarmaad on nüüd mets, on tavaline nähe.
Metsas, mida oma lapsepõlvest mäletan karjamaana, kus kasvasid pääsusilmad ja kullerkupud, tegin kolmkümmend aastat tagasi, pärast talu maade tagastamist, esimese raie oma maal.
Ja nüüd on metsa areng selline, et taas on vaja raiuda. Kuna ala asub kena jalutamistee ääres, mis viib parki, küsisin abikaasalt ettevaatlikult, et mis sa arvad, kui raiuks millalgi. Juurepess ja muud karjamaametsa hädad. Raiu, oli vastus. Ta on kindel, et uus noor mets on samuti tore vaadata, teistsugune, muutunud.
See mets oli Ando Eelmaa lapsepõlves karjamaa, pärast talu tagastamist tegi ta aga seal juba esimese raie.
FOTO: ERAKOGU
Kiviaedadega on võim minu eluajal juba kahel korral rängalt eksinud. Olles kiindunud kiviaedadesse, kuidas usaldada võimu? Mida ta paremini teeb või teab sellest, mis olnud, mis on praegu, mis väärtuslik? Aga minnes globaalsemaks – kas riikidevahelised kokkulepped kannavad minu maal olevate loodusväärtuste eest paremini hoolt kui ma ise? Nüüd kõlan kui täiskuuaktivist, kes mõtleb lokaalselt ja tegutseb globaalselt oma kiviaedadega.
Maailma rahvad on paberil kokku leppinud, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on meie ühine eesmärk. Kõigi maade esindajad lähevad rahvusvahelistelt kongressidelt koju innuka sooviga vähemasti aeglustada oma kodumaal bioloogilise mitmekesisuse kao tempot. Seega peavad kõik tegema inventuuri ja selgitama, mis neil praegu olemas on.
Kadu saab hinnata millegagi võrreldes, seega olevik (või lähiminevik) esindab baastaset, mille suhtes tulevikus toimuvaid muutusi mõõta saab. See tundub esmapilgul täitsa mõistlik – kui mõni „pärismaine“ liik või „looduslik“ elupaik teatud riigis taandarenema hakkab, on põhjust muretseda.
Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal.
Kuid liikide ja elupaikade baastaseme määramine ning trendide arvestamine iga riigi kohta eraldi on toonud kaasa väga negatiivse kõrvalmõju. Valdavalt seetõttu ollakse maailma looduskaitses seisukohal, et muutusi keskkonnas tuleb pidada negatiivseks ja neid peab iga hinna eest vältima. Kuigi me teame, et just dünaamika võimaldab liikidel pikas perspektiivis keskkonnamuutuste perioodid üle elada.
Kammitsedes end riigipiiride, eriti väikeste riikide (nagu enamik Euroopat) ja baastasemetega, registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?
Ühe käega annab ja teisega võtab. Eriti ääremaadel.
FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU
Meenub hiljuti ERRi õhtustes teleuudistes kirjeldatu sellest, kuidas Eesti olulisim vaatamisväärsus inimeste poolt hüljatakse ja justkui loodusele jäetakse. Televaatajana hakkasin mõtlema: õige! Munamäe vaatetorn tuleb lammutada ja Munamägi külastajatele sulgeda. Eestile on jõukohane kaitsta Euroopa mägedes tavalist samblikku, ja kus siis veel kui mitte Munamäel.
Kaitseme Suurel Munamäel Euroopas tavalist sammalt.
FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU
Haruldused tehismaastikul
Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga. Juba kaks aastat pärast esialgset täielikku hävingut kasvasid seal esimesed orhideed. Praegu on sellel tehiskooslusel orhideevälu.
Muutused keskkonnas toimuvad inimese ja looduse koostöös. Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga.
FOTO: ERAKOGU
Minu maal kasvab ja elab kaitsealuseid liike ohtralt, sealhulgas väga haruldasi I ja II kategooria liike. Paljud neist on sinna elama asunud minu aktiivse tegutsemise ajal, nad tunnevad end hästi ja neid tuleb juurde. Pargialal kasvavad läbisegi kodumaised haruldused ja võõrad. On see võit või kaotus?
Need orhideed kasvavad inimese loodud tehismaastikul.
FOTO: ERAKOGU
Loodus ei seisa paigal. Vaid napi 20 aastaga saab põllust mets, emiteerijast viie aastaga süsiniku siduja. Ja mõni koht polegi 15 aastaga eriti muutunud, kuid see pole tasakaal.
Muutustega looduses tuleb leppida. Varasemast erinev ei pruugi olla halvem. Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal. Võitude soodustamine on samavõrd õigustatud kui kaotuste vähendamine.
Kloostrimetsa talu maastik
FOTO: ERAKOGU
Peame olema tulevaste muutuste osas paindlikud. Selle eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kuid – olgugi pealtnäha paradoksaalselt – olulisim panus, mis meie võimuses, on hoida planeedi olemasolevaid liike. Mõistlikkuse piires. Hetkel haruldastest liikidest võiks mõelda kui tuleviku harilikest, nii-öelda planeedi elustiku varuosadest, mida võib edaspidi vaja minna. Haruldastest saavad harilikud, ja vastupidi.
Seal, kus enne oli vana mets, on nüüd noor. Ja vastupidi.
FOTO: ERAKOGU
Inimesest saab aednik
Inimene on osa loodusest, mistõttu kõik, mida me teeme, on ka elustiku evolutsioonilise ajaloo looduslik osa. Me võime asja seikluslikult võtta ja mis tahes tehnoloogilisi või muid kättesaadavaid strateegiaid kasutades kindlustada, et me tulevastele põlvedele töökorras planeedi pärandaksime – ilma kartuseta, et see teeks maailma kuidagi vähem looduslikuks ja loomulikuks.
Ja me peame ikkagi elama mõõdukalt oma planeedi piirides. Me teame, et ressursid ei ole lõputud, kui tapame ja sööme loomi kiiremini, kui nad sigida suudavad, või raadame metsi kiiremini, kui need kasvavad. Niisugune strateegia ei ole toiminud. Peaksime taotlema maksimaalset efektiivsust oma tegevustes, et täita iga indiviidi vajadused – võimalusel ka soovid –, kuid võimalikult vähe põhjustama kaasnevat kahju. See on väike jalajälg.
Väikestelt lastelt on õppida siirast ja vahetut suhet loodusega.
FOTO: ERAKOGU
Lapsed tunnevad siirast rõõmu loodusest. Selle kogemisest, katsumisest, nuusutamisest, maitsmisest. Nad armastavad loodust vahetult. Nagu see poiss ikooniliseks saanud fotol Emma Marrise lühiloengus „TED talk“ sarjas „Nature is Everywhere“. Kas öelda sellele poisile, et viska see lill minema, hävita ära, see on invasiivne võõrliik? Ta ilmselgelt armastab seda invasiivset võõrast, nagu kimalane lemmaltsa. Kas peaks talle ütlema, et su armastus on vale?
See poiss Emma Marrise "TED talk'i" loengus tunneb rõõmu invasiivsest võõrlillest.
FOTO: ERAKOGU
Väikestelt lastelt on õppida seda siirast ja vahetut suhet loodusega, kus neil ei teki seda küsimust, et kas loodus ja tema on kuidagi eraldi. Nad ei hakka arutlema, milline peab loodus olema või millised liigid võivad kusagil elada.
Kuidas võiks inimene invasiivsest liigist saada looduse heaks aednikuks? Just head aednikku, mitte hülgamist pärast äratrööpamist, loodus meilt ootab.
Loodus on igal pool, reservaadis ja südalinnas, tavaline ja haruldane, oma ja võõras, jõukohane ja lõbus. Igaüks meist, meie pered ja tõelised toimivad väikesed kogukonnad annavad oma järeltulijatele edasi heas seisus Eesti. Seda ei tee meie eest ükski valitsus ega globaalsed kokkulepped, vaid meie ise.
Autor: Ando Eelmaa
Seotud postitused
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.
Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.
Valvurist aednikuks
Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.
- Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
- Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.
Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.
Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.
Selline mudel vajab kahte ausat sammast:
- Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
- Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.
Majandus ja loodus käsikäes
Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.
- Koostöö on püsivam kui käsk
Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.
See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.
Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte
Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse.
Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks.
EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega.
