Elurikkus
Kogukonnad
Metsad
Tõnu Õnnepalu Reigi pöögist
Kirjanik Tõnu Õnnepalul on oma eriline suhe Hiiumaal Reigi kiriku pastoraadi aias kasvava punase pöögiga – puuga, mis esindab Eestit Euroopa aasta puu 2023 konkursil.
Avaldame katke Tõnu Õnnepalu meenutusest, täisteksti saab lugeda Edasist. Puu poolt saab hääletada 28. veebruarini siit.
Mu vana ilus võõramaine sõber
Puud, kellega oled pikemat või lühemat aega koos elanud, saavad omamoodi sõpradeks. Sina kolid mujale, nemad jäävad sinna, kus sa kord elasid, lähevad igal kevadel lehte (kui nad on lehtpuud) ja lasevad sügisel oma lehed maha langeda, kasvavad tasapisi kõrgemaks ja jämedamaks, aga meie mälus jäävad nad justkui igavesti samadeks. Aga kas inimestega pole samamoodi? Kas me ei näe neid ikka ja alati sellistena, nagu nad meie ette esimesel kohtumisel ilmusid?
Pöök, mis kasvab Reigi pastoraadi kagupoolse nurga juures, ilmus minu ette oma täies ilus 1986. aasta kevadel. Olin teda näinud muidugi juba varem, talvel, aga siis oli ta raagus ja ma ei teadnud veel, mis värvi on tema lehed. Korraga oli aias üks suur punane puu, nagu oleks ta äsja saabunud kusagilt kaugelt. Tema alune maapind oli aga üleni eresinine. Seda katsid sillade õied. Punane keset sinist, taustaks pastoraadi valge krohvitud sein. Nagu pilt muinasjuturaamatust, mõnest „Tuhande ja ühe“ loost. Niisugusena ta mulle meelde jäi, eksootilise külalisena.
Kui mina pastoraati elama asusin, ei olnud seal juba mitukümmend aastat elanud ühtegi pastorit, nõukogude võim oli maja rekvireerinud ja kasutanud seda vanadekoduna, nagu siis öeldi. Kirik küll tegutses, aga õpetaja käis kaugelt ja teenis üksinda kõiki saare kogudusi. 1986. aastal seisis pastoraat tühjana, vaikiv mälestus teistsugustest aegadest. Teda ei läinud enam õieti kellelgi vaja ja nii võis tema pööningukorrusele elama asuda kasvõi üks noor kirjanik. Õieti ei olnud ma siis kirjanik veel kusagil mujal kui oma kujutlustes, olin Lauka 8-klassilise kooli bioloogia- ja keemiaõpetaja ning oleksin võinud edasi elada ka kooli õpetajakorteris. Aga see tundus mulle liiga tavaline. Mulle tundus, et kirjanik peab kogema midagi teistsugust, peab saama oma aega kuidagi kõrvalt vaadata. Kirjanik peab reisima teisele maale ja vaatama oma kodumaad sealt, distantsilt. Aga teisele maale tol 1986. aastal ühte noort kirjanikku Nõokogude Liidust ei lastud, see ei tulnud kõne allagi. Niisiis, selle asemel, et kolida teisele maale, kolisin teise aega. Vanasse pastoraati, mille kagunurga juures kasvas üks kummaline puu.
Iga kord, kui ma seda puud jälle näen, tuleb mulle meelde too kevad ja kõik need mõtted ning unistused, mis minu juurde seal pastoraadi pööningul tõesti tulid (nagu ma oleksingi kolinud kuhugi teisele maale) ja millest ma siis veel ei teadnud, et neist saavad raamatud, ja millised need raamatud on ja millistele maadele nad mind kord viivad.
Autor: Loodushoiu Fond
Seotud postitused
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.
Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.
Valvurist aednikuks
Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.
- Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
- Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.
Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.
Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.
Selline mudel vajab kahte ausat sammast:
- Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
- Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.
Majandus ja loodus käsikäes
Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.
- Koostöö on püsivam kui käsk
Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.
See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.
Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte
Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse.
Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks.
EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega.
