Süsinikumüümine – maaomaniku viis teenida lisatulu

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Siin on ülevaade sellest, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

Miks süsinikuga kaubeldakse? 

Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on eriti oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti neilt, kes süsihappegaasi (CO2) õhust kinnipüüdmise ja süsinikuna tallele panemise töö nende eest ära teevad. 

Mis on süsinikukrediit?

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob täiendavat süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge. 

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem täiendavat süsinikku puitmassi ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine. 

Kas süsinikukrediiti saab müüa metsa puhul, mille ma istutasin nt 10 aastat tagasi? 

No tegelikult niisama väga ei saagi! Kui teil juba mets kasvab, siis võite püüda uurida Single.Earthilt, kas teie mets sobib nende süsteemidesse. Hinnaks saate arvestada umbes 7€ tCO2eq, mis on Euroopa keskmine. 

Need, kellel veel ei ole metsa istutatud, aga kes mõtisklevad teemal, kas istutada – nende jaoks on loonud lahendused Eesti ettevõtted Ecobase (alates 0,1 ha) ja Arbonics (alates 3 ha). Peate jälgima, kas teie maa on piisavalt suur, et sobiks neile vahendajatele. 

Kellele jäävad krediidid? 

Selleks, et müüa süsiniku sidumist oma maal, on ostjatel soov, et usaldusväärne sertifitseerija oleks üle kontrollinud seotud kogused. See on umbes sama nagu metsatakseerimine puidumüügi puhul. Sertifitseerimine on aga kallis protsess ja nii on mõttekas kasutada grupisertifitseerimise teenust, mida pakuvad Eestis praegu Ecobase ja Arbonics. Nemad ajavad paberid korda ja teie saate olla uhke sertifitseeritud krediidi omanik. Mets kasvab ajas, teie krediitide väärtus kasvab ja teie ise olete nende krediitide omanik, kuniks otsustate need maha müüa. Kusjuures, müügikohustust teil pole. 

Soomes on veel umbes 20 selles vallas tegutsevat ettevõtet, kes soovib, saab Loodushoiu Fondi käest lisainformatsiooni. 

Paljud maaomanikele lähenevad süsinikufirmad tahavad endale ära osta teie krediitide loomise õigust. Sellisel juhul loobute krediitidest ja need on vahendajate omad. 

Hinnast ja hinnastamisest 

Kindlasti soovime rõhutada – ära müüge liiga odavalt ega kiiresti! 

Loodushoiu Fondini on jõudnud info, et metsaomanikele võidakse jagada näiteks istutamiseks tasuta taimi. Tasuta taimi ei ole olemas. 

Palun jälgige, et istutamiseks vajalike taimedega ei tuleks kaasa lisakohustusi – näiteks süsinikukrediidi vaikimisi üleandmist tasuta taime eest. Skeemi taga on soov saada enda valdusesse õigus uue varaklassi – süsinikukrediidi – üle. 

Süsinikukrediitide turuhind on täna 17–35 € tCO2eq kohta sertifitseeritud uusmetsastamise projektides, mõned hindavad tuleviku väärtuseks 100–2200 € tCO2eq (jah, kaks tuhat!). Seega krediitide väärtus tõotab tõusta kordades. 

Kui keegi teine maksab kinni maaomaniku kulud ja suudab tõestada, et just kingitud tasuta taimed olid need, mis kinnistul süsinikku seovad, ei pruugi maaomanikul olla võimalik hiljem raha süsinikukrediitide müügist saada. Krediidid võivad kuuluda sel juhul vahendajale. 

Soovitame täpsustada konkreetseid tingimusi, mille alusel need tasuta/väga soodsad taimed omanikku vahetavad ja vajadusel lisada juurde nt üleandmis-vastuvõtuaktile, et taimede soodushind või tasuta saamine ei anna tarnijale mingeid õigusi maaomaniku süsinikukrediitidele. 

Õhu müümise protsessist lähemalt 

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on sertifitseeritud ning kohalik. 

Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on puid istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2023 kevadel rohumaale, võiksid sellest süsinikukaubanduse ettevõtetele märku anda, ehk on võimalik see samm veel teenima panna. Kui te pärast istutamist süsinikukrediidi projektiga liituda tahate, ei pruugi tegevuse eest enam krediite saada. Küsija suu pihta ei lööda, ning hinnapakkumisi võib ju küsida. 

Maaomanike võimalused 

Hoidke end teemaga kursis ja küsige erinevate krediidivahendajate käest endale pakkumisi. See tähendab, et saatke neile info oma maa kohta ja uurige, kui kallilt on müüdud maaomanike süsiniku sertifikaate ja mis on vahendustasu. 

Neil, keda teema täpsemalt huvitab, soovitame lisa lugeda Loodushoiu Fondi blogi artiklitest.

NB! Loodushoiu Fond ise süsinikukrediite ei osta ega müü. Fondi soov on maaomanikke teavitada ja aidata nii kaasa üldiste keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Õigesti toimimisel tähendab see maaomanikule ka lisateenistust! 

Artikkel ilmus esmakordselt 2023. aastas maamessi ajal ilmunud ajakirjas „Metsanurk“. 

Autor: Loodushoiu Fondi juht Pille Ligi 

Edu taga ei ole alati raha, sellest tähtsam on koostöö, usaldus ja julgus katsetada

Võiksime ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ning annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Eesti elu on roheline. Väiksem, aga keskmisest lääne linnast rohelisem on nii meie linnaruum kui ka maastik, kasvagu seal parajasti pikad või pisikesed puud. Elamisväärne keskkond koos puhta joogiveega on täna sündinud lapsele tulevikuks suurim konkurentsieelis, mida saame talle pakkuda.

Pikaajaliste vaadetega maaomanikud soovivad hoida oma maad oma lastele vähemalt sama heas seisukorras. Selline mõtteviis on sarnane indiaanlaste ja aborigeenide kultuuriruumiga. Hoidmine eeldab säästlikku metsamajandamist ning erinevate aspektide kooshindamist, ning seda eeskätt maastiku, mitte üksikala kontekstis. Kliimamuutuste pidurdamiseks on teadlaste koostatud IPCC raportis välja toodud just metsamajandamine – see on võimalus süsinikku looduslikult siduda, sest kasvav puu ju seob. Seega on meil maaomanikud, kes hoiavad oma maad tulevastele põlvedele ja kelle tegevus seob süsinikku. Kliimamuutusega tegelemata pole meil Eesti hemiboreaalses kliimavöötmes tuttavad kooslusi, mida tulevikus hoida.

Lisaks kliimamuutustele on maaomanike jaoks aktuaalne ka teine, elurikkuse hoidmise eesmärk. Hoida saab maaomanikega koostöös. Sest muidu läheb nii, et selleks, et ennetada maale seatavaid õiguslikke piiranguid viiakse ellu nn põletatud maa strateegiat (hoitakse oma maa sellises seisnudis, et kaitsealune liik sinna ei leviks), katkestatakse igaühe õigus maal viibida või viiakse ellu täiesti ebaseaduslikku SSS-taktikat (shoot, shovel and shut up). Riik ja seirajad ei jõua igal aastal igale poole. 

Ameerika Ühendriikides leiti just sellisele eelkirjeldatud hirmule õiguslike tagajärgede ees lahendus: programm Safe Harbor. Skeptilised ameeriklased on tulnud programmiga kaasa, miks ei peaks tulema ka eestlased?

Iga kord, kui tutvustan vabatahtliku loodushoiu ideed ning lahendusi teistes riikides, leian end kordamas – iseolemise õigus ning autonoomia on mõnele maaomanikule olulisem kui konkreetne pisike toetusmeede riigilt. Sest riik ei suuda iialgi kinni maksta mõne maaomaniku vabaduse hinda või traditsioonilist maakasutust. See ei tähenda, et mõne muu maaomaniku kaasamise meetme peaks ära lõpetama (kaitsealuse maa väljaost, vööndite tegevuskeelu toetused, võtmebiotoopide lepingu taastamine, laialehiste puuliikide istutamise toetamine vms). Ei, lihtsalt looduse hoiuks on rohkem viise kui üks.

Neile maaomanikele, kellelt ühiskond ootab teatud hüvesid – kes kasvatab kartulit ning kes saiajahu vilja –, peab jääma võimalus teenida ühiskonda, eriti siis, kui nad hoiavad loodust ja liigirikkust. Safe Harbor lepingud on rakendatavad just sellistele maaomanikele, kes on huvitatud elupaikade taastamisest või täiustamisest, tuues nii otsest kasu ohustatud liigile kui samal ajal vähendades maaomanike muret täiendavate regulatiivsete piirangute kehtestamise pärast oma maa kasutamisele. Leping külmutab maaomaniku looduskaitselised kohustused, kui omanik nõustub taastama, täiustama või looma elupaika, mis toob kasu neile liikidele, mis on fikseeritud Safe Harbor lepingutest kasu saama. 

Pakun välja Eestis just pilootprojekti algatamist ja seda mitmel põhjusel. Esiteks annaks pilootprojekt meile paremini aimu, kuidas välismaal end tõestanud lahendus Eestis töötaks. Teiseks aga, mis veelgi tähtsam – olukorras, kus kliima muutub ning me võtaksime esmalt aega (mida meil tegelikult ei ole) pikaks ja venivaks seaduse muutmise protsessiks koos mitte iialgi lõppevate vaidluste, analüüside, seirehinnangute ja paberimajandusega, ei suurenda me Eesti elurikkust ega täida ka õigeks ajaks Fitfor55 ning EL elurikkuse eesmärke. Need viis aastat protsessi kujundamist võimaldavad sama aja jooksul ellu viia põletatud maa taktikat. Ammugi jätame unarusse Eesti-sisese heatahtliku läbisaamise ning konflikti lahendamise võimaluse. Sest täna eramaaomanike poolt tehtud maakasutuse planeerimise ja elupaikade majandamise otsused määravad homme ning 18 aasta pärast eksisteeriva eluslooduse tuleviku.

Safe Harbor programmist USAs palu-kirjurähni näitel saab lugeda siit: https://www.loodushoiufond.ee/blogi/3

Teadus, mitte dogma

The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma. 

Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.

Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.

Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.

“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike. 

Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.