Elurikkus
Looduse hoidmine vajab enamat kui häid kavatsusi - Eurosite 2026 Sevillas
Novembri alguses kogunesid Euroopa looduse hoidmise ja taastamisega tegelevad inimesed Andaluusia päikeselisse pealinna Sevillasse. Eurosite 2026. aasta aastakohtumine pakkus kolme päeva jooksul mõtteainet, uusi tutvusi ja praktilisi arutelusid sellest, kuidas korraldada looduse hoidmist nii, et sellest võidaksid ka inimesed, kogukonnad ja kohalik majandus. Tähelepanu keskmes olid nii Euroopa looduse hoidmisega seotud väljakutsed kui ka Andaluusia erilised maastikud ja märgalad.
Loodushoid vajab nutikaid lahendusi ja koostööd
2.–4. novembrini toimunud Eurosite aastakohtumise keskmes olid neli teemat: looduse hoidmise rahastamine, põllumajandus ja loodushoid, looduse hoidmise praktiline korraldamine ning elurikkuse seire ja tulemuste hindamine.
Kohtumise arutelud kinnitasid, et looduse hoidmine ei tähenda üksnes väärtuslike paikade kaitsmist. See eeldab läbimõeldud maakasutust, toimivaid majandusmudeleid, teadmiste jagamist ja arusaamist sellest, kuidas inimtegevus mõjutab ümbritsevat keskkonda.
Üks olulisi aruteluteemasid oli ekstensiivne karjatamine ja selle tulevik Euroopa uue ühise põllumajanduspoliitika valguses. Just traditsiooniline ja mõõdukas maakasutus on aidanud kujundada paljusid poollooduslikke maastikke, mille elurikkus sõltub inimeste ja looduse pikaajalisest koostööst. Küsimus on aga selles, kuidas toetada põllumehi ja maaomanikke nii, et loodussõbralik majandamine oleks ka majanduslikult jätkusuutlik. Siinkohal tasub rõhutada, et eesti on mõnevõrra teises seisus, kui Hispaania või Suurbritannia, näiteks.
Tehnoloogia aitab loodust paremini tundma õppida
Kuidas hinnata, kas meie tegevus aitab loodust hoida? Selleks on vaja teadmisi ja usaldusväärseid andmeid. Seetõttu oli kohtumisel olulisel kohal elurikkuse seire ja uute tehnoloogiliste lahenduste kasutamine. Tutvustati nii organisatsiooni juhtimiseks vajalikke tarkvarasid, mis aitavad infovoogu automatiseerida ja protsesse kergemini juhtida kui ka seirevahendeid. Arutati, kuidas rakendada kaameralõkse, helisalvesteid, keskkonna-DNA proove, droone, satelliidiandmeid ja tehisintellekti, et saada looduses toimuvast täpsem ülevaade.
Samas ei ole andmete kogumine omaette eesmärk. Oluline on osata saadud teadmisi kasutada praktiliste otsuste tegemisel. Alates elupaikade hooldamisest kuni maakasutuse ja taastamistegevuste kavandamiseni.
Kas looduse hoidmine saab olla ka majanduslikult mõistlik?
Üks kohtumise läbivaid küsimusi oli, kuidas leida looduse hoidmiseks pikaajalisi ja toimivaid rahastuslahendusi.
Traditsiooniliste rahastusmudelite kõrval räägiti elurikkuse krediitidest, ettevõtete kaasamisest ning märgalade taastamisega seotud uutest majandusvõimalustest. Erilist tähelepanu pälvis märgalaviljelus ehk paludikultuur. Võimalus kasutada taastatud või niisutatud turbaalasid nii, et säiliks nende ökoloogiline väärtus ning samal ajal tekiks ka majanduslikku kasu, milline Eestis on pigem vähemlevinud.
See on oluline suund: loodushoid ja majandustegevus ei pea olema vastandid. Hästi kavandatud lahenduste korral saavad puhas vesi, terve muld, elurikkad maastikud ja vastupidavad ökosüsteemid olla väärtused, millest võidavad nii kohalikud elanikud, maaomanikud kui ka ettevõtted.
Märgalade taastamisele pühendati nn Dolphin Tank arutelu, mille eesmärk oli otsida uusi võimalusi projektide rahastamiseks. Vestluse käigus nihkus fookus aga oodatust rohkem õiguslikele meetmetele ja litigation’ile ehk kohtuvaidluste kasutamisele eesmärkide saavutamiseks. See oli mõnevõrra üllatav, sest ootasime eelkõige arutelu praktiliste rahastuslahenduste, võimalike partnerite ja toimivate majandusmudelite üle. Just nende leidmine ja arendamine oleks olnud märgalade taastamise seisukohalt kõige väärtuslikum.
Arvestades, et arutelus osalesid ka Läti ja Poola esindajad, oleks olnud oluline käsitleda neid küsimusi laiemalt Ida-Euroopa kontekstis. Ühiskonda lõhestavate mõjutusmeetodite ning majandus-, ressursi- ja julgeolekupoliitikat kujundavate narratiivide mõju võib ulatuda üksikutest vaidlustest märksa kaugemale ning mõjutada ka riikide sisemist sidusust. Seetõttu vajavad sellised teemad lisaks õiguslikule vaatenurgale ka laiemat ühiskondlikku ja regionaalset mõtestamist.

Doñana on koht, kus loodusväärtuste majandamine tagab looduskaitselised eesmärgid
Kohtumise üks oodatumaid osi oli 4. novembril toimunud väljasõit Andaluusia edelaosas asuvasse Doñana piirkonda, mis on üks Euroopa tuntumaid ja mitmekesisemaid loodusmaastikke. Siin kohtuvad märgalad, kümned kilomeetrid arendustevabad liivaluited, metsad ja rannikualad. Maastike vaheldusrikkus loob elupaiku väga erinevatele liikidele ning muudab piirkonna põnevaks nii loodushuvilistele kui ka looduse hoidmisega tegelevatele spetsialistidele.
Päeva jooksul sai maastikusõidukitega tutvuda Doñana mitmekesiste maastikega ning näha, kuidas vahelduvad märjad ja kuivad alad, liivaluited ning metsakooslused.
Külastasime ka El Rocío küla, mis on tuntud oma palverännakutraditsioonide ja erilise atmosfääri poolest. Päeva lõpetas jalutuskäik Matalascañase rannas, mis oli hea võimalus võtta hetkeks aeg maha, nautida Atlandi ookeani ja mõelda kõigele nähtule.

Euroopa kogemused, ühised küsimused ja uued ideed
Eurosite aastakohtumise väärtus seisneb eelkõige võimaluses tuua kokku eri riikide inimesed, kelle töö ja tegevuskeskkond võivad olla küll erinevad, kuid kelle ees seisavad sageli samad küsimused.
Kuidas leida looduse hoidmiseks pikaajalist rahastust? Kuidas kasutada uusi tehnoloogiaid ja kaasata maaomanikke, ettevõtteid ning kohalikke kogukondi? Kuidas tagada märgalade hea seisund? Kuidas muuta põllumajandus loodussõbralikumaks?
Sevillast jäi kaasa nii uusi teadmisi kui ka mõtteainet. Kõik arutelud ei pakkunud oodatud vastuseid ning mõni neist tekitas ka küsimusi, mille üle tasub edasi mõelda. Võimalus võrrelda kogemusi, vaadata oma tegevust laiemas Euroopa kontekstis ja mõtestada, millised lahendused võiksid töötada ka meie oludes, oli põhiline osalemise väärtus.
Looduse hoidmine ei sünni üksnes headest kavatsustest. Selleks on vaja teadmisi, järjepidevat tegutsemist, toimivaid rahastuslahendusi ja koostööd, mis arvestab nii looduse kui ka inimeste vajadustega. Sevilla kohtumine andis hea võimaluse nende küsimuste üle ühiselt arutleda – ning tõi meelde, kui palju on meil Euroopa kolleegidelt õppida ja ka ise jagada.
Kohtumisel osalemist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Keskkonnaühiskonna sihtkapital.

Autor: Pille Ligi
Seotud postitused
Kuidas muuta loodushoid kuluallikast tuluallikaks? Praktilised õppetunnid ja soovitused Eesti maaomanikule
Eestis seostub sõna "looduskaitse" eramaal sageli rangete piirangute, saamata jäänud tulu ja riikliku sunniga. Kuid asjad ei pea nii olema. Ühendkuningriigi ja Šotimaa eeskujud näitavad selgelt, et targa maamajanduse korral on elurikkus ja loodushoid maaomanikule reaalne sissetulekuallikas. Toome teieni kõige olulisemad ja praktilisemad õppetunnid hiljutiselt rahvusvaheliselt Wildlife Estates kongressilt, mida saad oma maade majandamisel juba täna arvesse võtta.
1. Alusta oma maa looduskapitali mõõtmisest
Osalemine kujunevatel looduskapitali turgudel – olgu selleks elurikkuse netokasv või süsinikukrediidid – eeldab faktipõhist ja kompromissitut andmekvaliteeti. Esimene ja vältimatu samm on oma maade terviklik ja objektiivne inventuur. Seejuures ei pea me enam toetuma üksnes ressursimahukatele ja lokaalsetele ekspertiisidele. Innovatsioon on andnud meile tehnoloogilise eelise: sidudes maapealsed mõõtmised satelliidiandmetega, suudame me efektiivselt ja ratsionaalselt seirata kriitilisi näitajaid, sealhulgas näiteks metsasüsinikku, mulla orgaanilist süsinikku, eesmärgistatud kriteeriume või näiteks ökohüvesid.
Üksnes nii saame me tagada, et meie taastavad pingutused loodushoius konverteeruvad tulevikus reaalseks majanduslikuks väärtuseks, kindlustades maaomaniku positsiooni ja konkurentsieelise muutuvas majandusruumis.

2. Rakenda tarku taastamispraktikaid, aga tunneta kohalikku eripära
Elujõuline maakasutus eeldab strateegilist tasakaalu. Me ei saa rääkida kestlikkusest, kui me ei suuda ühitada keskkondlikke, sotsiaalseid ja majanduslikke huve. Need on terviku osad, millest igaühe olemasolu on süsteemi koospüsimiseks kriitilise tähtsusega. Vaadates Inglismaa praktikat, näeme pragmaatilist lähenemist: agroökosüsteeme taastatakse targalt, luues näiteks otsekülvi ja hekkide rajamisega samaaegselt väärtust nii põllumajandusele kui ka uutele niidukooslustele. On märgiline, et seal ei teostata loodushoidu hävitamise kaudu. Elurikkuse sildi all ei raadata elujõulisi metsi ega tõsteta veetaset looduskaitsealustes metsades aastakümneid kasvanud puistutes, nagu meil pärandkoosluste või soode taastamise ettekäändel aeg-ajalt lühinägelikult kiputakse tegema.
Strateegiline planeerimine peab alati lähtuma objektiivsest reaalsusest. Meie kontekstis tähendab see selget teadvustamist, et Eesti boreaalse piirkonna püsikattega metsade ja mujal Euroopas asuvate püsimetsade vahel on sügav ökoloogiline erisus. Selles küsimuses ei saa me lubada endale teaduslikku pealiskaudsust. Kui kopeerime pimedalt lahendusi, mis on meile olemuslikult sobimatud või rajatud pelgalt populismile, ei kahjusta me üksnes oma riigi majandust, vaid eelkõige looduskeskkonda ennast. Me vajame adekvaatset ja faktidele toetuvat diskussiooni, mis teenib Eesti pikaajalisi huve ja välistab enesepettuse.

3. Loodushoid peab tuginema teadusele, mitte dogmadele
Pikaajalised uuringud näitavad selgelt, et aktiivne kiskjatõrje – väikekiskjate ja vareslaste ohjamine professionaalsete jäägrite poolt – on väikelindude arvukuse säilitamisel kriitilise tähtsusega. Kui selline tegevus peatada, linnustiku arvukus kukub kolinal; kui tegevus taastada, taastub ka linnustik, kusjuures elupaiku endid ei pea selleks tingimata muutma. Selline spetsiifiline loodushoid nõuab aga vahendeid. Nutikas lahendus on finantseerida vajalikke tegevusi isemajandavate ökosüsteemiteenuste kaudu, pakkudes näiteks suunatud kliendijahte maksejõulistele Euroopa jahituristidele. See on innovaatiline rahastusmudel, mida tasuks tulevikus kindlasti testida ka Eesti maastikel.
Loodushoid kui strateegiline partnerlus ja ühiskondlik tasakaal
Loodushoiu tulevikku ja Euroopa Liidu taastamiskavasid analüüsides peame lähtuma reaalsusest, kus maa ei ole pelgalt keskkondlik, vaid fundamentaalselt strateegiline ressurss. Arutelud Euroopa rohepöörde ja looduse taastamise määruse üle on selgelt näidanud, et strateegilise autonoomia ja varustuskindluse tagamiseks peab tasakaalupunkt ning lõplik otsustusõigus maakasutuse üle jääma liikmesriigi tasandile. See on eriti kriitiline Eestis, kus meie boreaalse piirkonna metsade dünaamika erineb kardinaalselt Lääne-Euroopa püsimetsadest ning nõuab seetõttu otsuste tegemisel lokaalset, teaduspõhist ja meie unikaalset ökosüsteemi täpselt arvestavat lähenemist.
Samas peame riikliku julgeoleku ja ühiskondliku sidususe vaatest tegelema sügavama struktuurse väljakutsega: omandiõiguse ja koormiste asümmeetrilise jaotumisega. Pikas plaanis on ühiskondlikult kestmatu olukord, kus maapiirkondade maaomanikelt eeldatakse laiemate ühiskondlike hüvede pakkumist ja strateegiliste piirangute talumist – Eestis tihti ilma proportsionaalse kompensatsioonita –, samas kui linnaruumi maaomanike varaklassile rakenduvad teistsugused, vabadest turuprintsiipidest lähtuvad loogikad. Selline ebavõrdsus toidab polariseerumist ja murendab usaldust, mis on iga kriisikindla riigi vundament.
Seetõttu on liikumine riiklikult sunnilt vabatahtliku, õiglaselt premeeritava ja partnerlusele rajatud loodushoiu suunas meie jaoks strateegiline paratamatus, mitte pelgalt idealistlik eesmärk. Et Eesti maaomanik saaks kujunevatel loodusturgudel olla riigile võrdväärne partner ning leida uute „liigiboonuste“ kaudu õiglasi lahendusi, koondame rahvusvahelist oskusteavet, metoodilisi juhendeid ja koolitusmaterjale meie digitaalsetesse teadmuskeskkondadesse (nagu wesem page). Meie eesmärk on pakkuda tööriistu, mis kaitsevad ühteaegu nii Eesti loodust, ühiskondlikku sidusust kui ka meie strateegilist otsustusvabadust.
Meie mandri euroopast UK-sse reisimist toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
Päisefoto: BBC
Sisufotod: Pille Ligi
Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.
Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.
Valvurist aednikuks
Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.
- Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
- Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.
Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.
Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.
Selline mudel vajab kahte ausat sammast:
- Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
- Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.
Majandus ja loodus käsikäes
Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.
- Koostöö on püsivam kui käsk
Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.
See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.
Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht