Elurikkus
Safe Harbor programm USAs – lepinguline looduskaitse eramaal palu-kirjurähni näitel
USA osariikides on erinevad looduskaitsealused liigid ning prioriteedid. Eesmärk on ohustatud liikide arvukuse suurendamisse kaasata ka eramaaomanikud. Üks viis selleks on Safe Harbor programm. Vaatleme allpool Florida ja palu-kirjurähni näitel, kuidas see programm töötab.
Safe Harbor leping sõlmitakse USA looduskaitseseaduse (Endangered Species Act) alusel maaomaniku ning vastavate riiklike asutuste vahel (U.S. Fish and Wildlife Service, Florida Fish and Wildlife Conservation Commission).
Siseminister Bruce Babbitt tutvustas Safe Harbor programmi kontseptsiooni 1995. aastal. Enne seda olid paljud maaomanikud kõhklevad ohustatud liikide elupaiga kaitsmisel või edendamisel, kuna nad võisid oma tegevuse tulemusel ligi meelitada (teisigi) ohustatud liike, misjärel kohaldunuks neile looduskaitseseaduse alusel kaitsekategooriast sõltuvalt piirangud.
Kuidas Safe Harbor programm töötab?
Maaomanikud sõlmivad riigiga lepingu ja nõustuvad ellu viima loodushoiu tegevusi, mis edendavad (näiteks) palu-kirjurähnide populatsiooni hoidmist ja/või taastumist. Riigi ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingu lisas on tegevuskava (Habitat Conservation Plan), Eesti kontekstis sarnane sihtkaitsevööndi kaitsekorralduskavaga.
Safe Harbor laadse programmiga ennetatakse väärtuslike liikide arvukuse vähenemist. Safe Harbor programm annab maaomanikele kindluse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid ei teki, kui maaomanik suudab suurendada oma kinnistul (konkreetses näites) rähnide populatsiooni. Maaomanikel on sellise panustamise vastu huvi, sest juhul kui olukord on juba kriitiline, läheks nende maa range kaitse alla.
Senine Florida kogemus kinnitab, et rähnidel läheb juba paremini ning programm on täitnud eesmärgi (Byl, 2019). Sarnased programmid on USAs loodud erinevates osariikides erinevatele liikidele.
Mida peab palu-kirjurähnidele mõtlev maaomanik tegema?
Programmiga liituva maaomanikuga teeb koostööd bioloog või muu asjakohane ekspert nt vääriselupaiga inventeerija.
- Määratakse kinnistu algtase (baseline) – kas kaitstava liigi loetletud esindajate arvus või elupaik hektarites.
- Määratakse kindlaks kaitsemeetmed, mis toovad kasu liigile ja aitavad saavutada maaomaniku eesmärke– needon kaitsemeetmed, mis toovad liigile nn puhaskasu.
- Maaomanik rakendab kaitsemeetmeid ning jälgib ja esitab aruandeid.
- Maaomanik võib maa tulevikus lähteseisundisse tagasi viia isegi siis, kui maaomaniku kinnistule on tekkinud rohkem kaitstavaid liike.
- Lepingu saab igal ajal pärast sellest etteteatamist lõpetada.
Palu-kirjurähnidele kasulik maakorraldus hõlmab korduvate planeeritud ja kontrollitud maastikutulekahjude tekitamist, männi raievanuse ajatamist, puistute harvendusraiet ning teise ja esimese rinde lehtpuude arvukuse kontrolli. Allpool olev joonis illustreerib maaomaniku valikuid.
Kuidas saab kaitstav liik Safe Harborist kasu?
Palu-kirjurähni arvukus sõltub elukohatüübist – veidi hõredamast (raieküpsest) männikust. Linnu arvukusele on kasulik soodustada maaomanike tegevusi, mis loovad linnule sobivaid elupaiku.
Üks peamisi põhjusi palu-kirjurähnide vähenemisel on elupaikade kadumine. Kaasates maaomanikke vabatahtlikult kaitsetegevusse, luuakse rohkem elupaiku ja aidatakse kaasa elujõulise rähnipopulatsiooni tekkimisele. Maaomanikule annab programmis osalemine kinnituse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid tema maale ei teki ka siis, kui ta suudab oma tegevuse tulemusel suurendada palu-kirjurähnide populatsiooni.
Lepingu vormi saab muuta ja kohandada. Eramaaomanikud saavad vabatahtlikult välja töötada oma Safe Harbori lepingud või valida tüüplepingu, mille puhul on abiks vahendaja, näiteks mõni loodushoiu organisatsioon.
Kellel on õigus Safe Harbor programmis osaleda?
Iga eramaaomanik Floridas, kel on maa, mis võiks sobida eluks palu-kirjurähnile, saab programmis osaleda.
Programmis osalemiseks peab maaomanik võtma ühendust vastava asutusega (meie mõistes osariigi Keskkonnaamet). Maaomanik peab teadma oma maal paiknevate puna-kirjurähnide arvukust, mida käsitletakse edaspidi baasväärtusena, ja nõustuma liigile kasu toova majandamistegevuse rakendamisega. Kui maaomanik on esitanud Safe Harbori halduslepingu taotluse, kontrollib amet baasväärtuse tingimusi (liigi olemasolu, isendite arv, elupaiga tingimuste vastavus jne) ja väljastab seejärel maaomanikule kaasamise sertifikaadi (Certificate of Inclusion), millega lisatakse kinnistu programmi.
Kuidas on osalevad maaomanikud kindlad, et programm kaitseb nende huve?
Vabatahtliku koostöö eest konkreetsete majandamistavade rakendamisel, millest saavad kasu riiklikud ja/või föderaalselt kaitstavad liigid, antakse maaomanikele kindlus tulevaste maakasutuspiirangute vastu. Kokkuleppe oluliseks osaks on konkreetsete elupaikade kaitsekava koostamine, mis hõlmab ka maaomaniku maakasutuse eesmärke, nagu näiteks puidu ülestöötamine, veiste kasvatamine või turism.
Programmis registreerimisel antakse maaomanikule kaasamise tunnistus – juriidiline dokument, mis tagab vastava kaitse.
Mis on lähtealus/referentsväärtus/algtase (baseline)?
Palu-kirjurähnide isendite arv, mis on maaomanikuga lepingu sõlmimise alguses, on nn lähteväärtus. Kui asurkond puudub, registreeritakse baasväärtuseks 0, ning eesmärk on seda arvu suurendada. Maaomanikud vastutavad ainult palu-kirjurähni isendite arvu eest, mis määratakse kindlaks kokkuleppe alguses. Lepinguga seatakse paika baasväärtus ja arvukus ei tohi langeda alla selle. Juhul kui liigi olukord halveneb, uuritakse, mis seda põhjustas. Kui selleks on maaomaniku tegevus, siis rakenduvad kokkulepitud sanktsioonid (Safe Harbor lepingu lõpetamine, trahvid jms), kuid kui mingi muu põhjus (tulekahju, liigvesi vms), siis ei rakendu.
Kui kaua Safe Harbor lepingud kehtivad?
Safe Harbor lepingu kehtivuse aeg fikseeritakse kokkuleppel, kuid mitte kauemaks kui 99 aastat. Julgustatakse pikemate lepingute sõlmimist.
Kokkuleppe võib tühistada 60-päevase etteteatamisega, mille järel maaomanik ei ole enam Safe Harbori programmi poolt kaitstud.
Kui maaomanik oma lepingu üles ütleb, siis mis saab tema maal elavatest rähnidest?
Juhul, kui maaomanik soovib lepingu lõpetada ning tema alale on tekkinud näiteks baasväärtusele 0 juurde 3 pesakonda, on föderaalvalitsusel aega transportida linnud 70 päeva jooksul mujale. Maaomanik saab siis tegutseda tavapäraselt vastavalt antud metsa majandamisele seatud reeglitele. Ühiskonna kasu on see, et populatsioon on suurenenud, ehkki need mõned isendid tuleb mujale kolida.
Kuid kui Safe Harbori leping tühistatakse ja seal oli enne lepingu sõlmimist fikseeritud rohkem kui üks kaitstava liigi isend, kehtivad maaomanikule samad looduskaitseseaduse nõuded nagu igale teisele maaomanikule, kes ei ole Safe Harbor programmis end vabatahtlikult loodust hoidma registreerinud. Lühidalt öeldes rakendub lepinguta alale range kaitse.
Mis juhtub, kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa?
Kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa, võib Safe Harbor lepingu üle anda uuele omanikule või tühistada. Safe Harbor lepingu sõlmimine ei piira mingil viisil maaomaniku õigust oma vara müüa.
Juhul kui uus omanik ei soovi Safe Harbor programmis osaleda, on tal samad looduskaitseseadusest tulenevad nõuded kui teistel, kes programmis ei osale.
Kas lahendus töötab – maaomaniku vaatest? Kas lahendus on pikaajaline – riigi vaatest?
Maaomanikud, kes on huvitatud Safe Harbor lepingust, tegutsevad loodushoiuga koos neile usaldusväärsete ühistute ja seltsidega. Organisatsioon Tall Timbers hoiab selliseid lepinguid Georgias. Tall Timbers spetsialistid suhtlevad maaomanikega ja nõustavad neid loodushoiu töödes. Seal tegutseva looduskaitse bioloogi Jim sõnul pole 35st Georgia maaomanikust, kes on ühinenud sõlminud, mitte ükski seda lõpetanud.
Autor: Pille Ligi
Seotud postitused
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht
Elurikkus
Looduskaitse: mitte "meie vs nemad" vaid jagatud "koos"
Mõned räägivad looduskaitse puhul sotsiaalmajanduslikest huvidest ning mõjust. Teised räägivad autonoomiast ehk vabadusest. Kolmandad rõhutavad looduse iseväärtust ja vajadust hoida looduskaitset puhtalt avaliku hüvena.
Eestis tuleb arvestada, et me ei saa loodust kaitsta ainult ühe maailmavaate kaudu.
Inimesed väärtustavad erinevaid aspekte elus, ning kedagi ei tohi hukka mõista maailmavaate tõttu. Kui tahame, et maaomanikud oleksid päriselt valmis kaasa aitama, peame rääkima keeles ja põhimõtetes, mis on ka neile arusaadavad ja usaldusväärsed.
Ei ole põhjendatud jätta muljet, et lepinguline või partnerluslik lähenemine “kallutab kogu süsteemi”. Enamik Eesti looduskaitsest on niikuinii riigi käes ja sinna jääb ka edaspidi. Küsimus on vaid selles, kuidas ülejäänud osa võimalikult targalt ja tulemuslikult kaasata.
Mure on arusaadav – Eesti loodus on liiga väärtuslik (boreaalne püsivalt metsastuv ala), et sellega eksperimenteerida. Kuid just seetõttu on Soraineni/Partnerluse mudel vajalik. Meil on vaja süsteemi, mis töötab inimestega koos, mitte nende vastu. Teadus (Miljand 2021) tõestab, et sund tekitab vastupanu, samas kui autonoomia ja õiglane partnerlus toovad tegeliku kaitse sinna, kuhu riigi käsi ei ulatu. Kui keegi oskab sõnastada legitiimse riigivõimu põhimõtteid, siis kindlasti Riigikogu seda oskab.
Lisaks annab mitmekesisem haldamine: riiklikud kaitsealad, eraomanike vabatahtlik panus, koostööprojektid, erinevad majandamisviisid; meile rohkem võimalusi katsetada, õppida ja leida, mis päriselt töötab olukorras, kus kliima ja elupaigad muutuvad kiiresti.
Seega ei ole partnerlusmudel looduskaitseliste põhimõtete vastand, vaid praktiline lisavõimalus, mis aitab saavutada paremaid liigikaitselisi tulemusi läbi usalduse, paindlikkuse ja omanike kaasamise.
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte
Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse.
Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks.
EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega.
